Ilmavaatleja päevaraamat

I'll show you where the ocean is

2012-02-15T11:07:00.003-08:00

Viimasel ajal on meie näidendi taustamuusika huvides kõvasti räppi kuulatud. Oh sa jumal. Kümned youtube´i videote vaatamised, enamasti pettununa. Mina kui suur diskofänn tunnen ennast enamasti piinatuna. Aga midagi siiski leidus: minust on saanud Dr Dre fänn, kõik teised vana kooli räpparid tunduvad tema kõrval lahjade amatööridena. Doktor teab, mis teeb, ja see enesekindlus veenab.

Sissekande pealkirigi tuli tema loo sõnadest. See tähendab tegelikult räpparite ähvardust oma vastasele: "Ma tapan su ja heidan su keha ookeani". Mulle geograafina aga on see fraas eriliselt tähenduslik. Ookean? Sa tahad teada ja ma näitan sulle. Pane kaardikepi ots vastu Vaikset ookeani, palun. Ideaal?

Rahulikku valentiniaega teile. Või siis suusatamise aega. Igatehes meil Kadrinas on sel nädalal kavas katkematu suusatamine. Ootame streiki ja suuname sinna kõik oma vahendid. Tulen kohale ja istun oma tööpostil, sest stregi ajal koju jääda ei tohi. Loodan, et töötoa kohvimasin ikka töötab?

Kringli lohistamise jälg valgel lumel

2012-01-30T08:02:00.001-08:00

Just täpselt nii nagu Sky Plusil ja Uuno Raadiol, oli ka minul oma sünnipäevanädal. See algas Koerus 21.01 (õigel päeval), kus üle pikkade aastate sai sünnipäevahommik vastu võetud pereringis, varem tuli seda päris sageli ette. Meeldis, et kõik olid hommikul sündsalt tagasihoidlikud, ei tulnud laulu, tordi ja lilledega magajat ehmatama. Ja muidugi meeldis mulle ka sünnipäeva jätk - avalöök jääaluses püügis legendaarsel Väinjärvel. Ega keegi lõpuks minu saaki ületada suutnudki. Loogilise jätkuna pakkusin neljapäeva õhtul Kadrina koju kohale tulnud õpetajatele kalasuppi.

Nädal lõppes eile-üleeile Kadrina-Rakvere-Tallinn liinil. Sai käidud kinos "Rat Kingi" vaatamas, õe juures sünnipäeval/katsikul ja Rakvere slaavipärases söögikohas "12 kuud" seljankaga maiustamas. Õnneks taipasin lasta vennal nädal tagasi juuksed lühemaks lõigata, nii et Kakumäe jäine meretuul vihises neist puhtalt ja kahju tegemata üle.

From Blogger Pictures

Lasteaed nr 32

2012-01-06T06:51:00.000-08:00

Oo! See aastavahetus suures linnas! Ja Peterburi ON suur, näiteks võivad majade küljes olla sellised sildid nagu "Lasteaed nr 32" või "Keskkool nr 19". Pluss veel pikad vahemaad, mis tuleb, nina tatine, maha käia, kui midagi näha tahad. Ei, teatris me ei käinud, isegi muuseumis mitte. Eks vanadus, ei viitsi enam kultuurile ise järele roomata. Ootan, kui see ise minu juurde voolab nagu jõgi. Aastavahetuse hetkel olimegi jõe ääres, nagu ka eelmisel aastal. Ilutulestik jällegi tagasihoidlik, seevastu jõeäärne ise väga kaunis, mitmetes värvides valgustatud (domineerisid sinine ja kollane). Eestlasi oli seekord meie pundis rohkemgi, tooni andsid konsulaadis töötavad naised ja nende sõbrannad. Peakonsul Tiina juures õnnestus aastavahetuse-ööl näha ka Peterburi oludes haruldast telekanalit - ETV-d! Kuna Venemaa on nüüd Eestist kaks tundi ees, võtsime uue aasta vastu, tulime tuppa ja nägime ära "Edekabeli". Kodus passisin veel ka mitu tundi estraadiprogrammi, mida ju nii kaua olin oodanud. Õieti oli tegu raadiojaama AvtoRadio" iga-aastase uusaastakontserdiga, Vene 80-ndatel tuntust kogunud artistid läbisegi välismaistega, kelledest mõned on juba nii halliks ja tudisevaks muutunud (Savage, Fancy, Ricchi e Poveri), et nende püüdlik keksimine laval pani natuke muretsema. Aga vaatasin vapralt show lõpuni ja vahepeal nutsin, nii ilus oli.

Tagasisõit oli kurnavam kui kohalesõit. Sain koha lisabussis, mis oli venelasi pungil täis ("Otsustasime veeta aastavahetuse Tallinnas, et saada osa sealsest muinasjutust! Minu abikaasa Oleg on siin esimest korda!"). Ka Tallinna bussijaam kubises idanaabritest, kes oma kottide otsas midagi ootasid. Aga ka piirivalve ei maga: Narvas otsiti kaks pilusilmset kaasreisijat põhjalikult läbi, bussis käis ka narkokoer, ikkagi Euroopa Liidu välispiir. Nii et läks aega, aga hommikul kella viieks olin ikkagi õnnelikult oma sünnilinnas Tallinnas. Milline rõõm oli kella kuue ajal koos noorte ööklubist tulnud inglastega Vabaduse platsi kioski juures kohvi juua! Ja kui vaikne on linn sel ajal! Kojameeste labidatõmbed kajasid kõrghoonete seintelt vastu. Oleks Tallinna meeleldi uitama jäänudki, aga kell 11.30 läks Rakvere buss.

Loetud raamatuid kogunes vaheaja jooksul lõpuks päris mitu (Anton Nigov "Harjutused", Gabriel Garcia Marquez "Kaksteist kummalist palverändurit", Amelie Nothomb "Armastuse sõda", Leelo Tungal "Neitsi Maarja neli päeva", Anu Samarüütel-Long "Minu London", Manona Paris "Minu Moskva"). Pisut kummaline valik, aga haarasin lihtsalt seda, mis korteris riiulil oli. Venemaa müstilise ajaloo hiigelköidete kallale asumine oleks vist liiast olnud. Mingi kokkuvõte siis. Nigovit (Õnnepalu) olin juba enne lugenud ja ei väsi kiitmast, võimsa mulje jätsid ka Marquezi jutud ja Nothombi "Armastuse sõda". Viimane pakkus laste omavahelise jõhkruse kirjeldamisega muidugi palju äratundmisrõõmu (-kurbust). Tungal oli alguses kuidagi titekas ja mannetu tekst, aga lõpu poole läks lugu täitsa käima ja pakkus mõned päris lahedaid nostalgiahetki (rongid, raudteejaamad, Tartu ja sealsed tudengid). "Minu ..." seeria raamatutest meeldis kirjutamisstiili poolest rohkem Samarüütel (tema mehe DJ Rhythm Doctori pidudel olen ka ise ammustel aegadel, kui house veel moes oli, paar korda käinud, võimas vana!). Sisu poolest oli rohkem elamusi pakkuv muidugi Manona (ja Kristeri) Moskva-saaga. Venemaa oma jubeduses ja ilus. Igatahes on mul nüüd reisihimu pikaks ajaks rahuldatud. Tuleb käed taas pista kodusesse mulda (lumme).

From Blogger Pictures

Tallinn-Piiter-Vladivostok

2011-12-26T12:09:00.000-08:00

Pealtnäha täielik deja vu: mina taas nukralt mööda pimedat ja augulist maanteed Peterburi poole loksumas, ikka kollases bussis, ikka üksi. Isegi kuupäevad osaliselt klapivad. Tegelikult on muidugi erinevusi palju, kui eelmise aastaga võrdlema hakata. Kõigepealt juba see fakt, et reis on teist korda: paljud asjad ei üllata ega vaimusta enam nii väga. Ilus naispiirivalvur tundus juba iseenesestmõistetavana. Kenderi asemel lugesin sel aastal Õnnepalu "Harjutusi", see lõi algusest peale teise taustsüsteemi kogu kulgemisele. Ja muidugi ilmad: lund eelmise aastaga võrreldes Piiteris praktiliselt polegi, jahust lörtsi tänavatel väga vähe. Kui midagi katustelt kaela sajab, ei ole need kindlasti surmatoovad jääpurikad, pigem pääseb lendu mõni reklaamtahvlike. Lugesin juba netist, kodus on hullumaja, siin nii laastavaid iile ei ole.

Enne suurt reisi toimusid muidugi mitmed jõulupeod, millest peaks ka nagu midagi kirjutama. Käisin keskkooli jõulupeol rahvamajas, vaatasin ära ainult eeskava (näidendid), tantsuks ei jäänud, kuidagi uimane olek oli. Pealegi, see ikka rohkem õpilaste pidu, eriti kui ei ole klassijuhataja. Meelis pärast ütles, et bänd oli hea (vähemalt nime kiidan minagi - Naabri Valve), abiturientidel tasus ilmselt kehalises tantsusamme harjutada. Näidendite puhul oli positiivne, et õpilased tegid oma asja väga julgelt. See näitab, et klass (õpetaja?) oli õiged inimesed lavale lükanud. Sisust mõnel juhul ei saanud mõhkugi aru, aga et enamik esitas näidendit huumori võtmes, siis see ei häirinud väga. Üksikud koomikud vedasid uhkelt välja. Üllatavalt palju oli peol näha vilistlasi. Rõõm näha, et vana kool toob ka kiirel ajal taas kokku. Õpetajate jõululõuna oli nii traditsiooniline, et palju öelda polegi. Hea söök, südamlikud õnnesoovid, mõnusas meeleolus tagasisõit Kadrinasse. Üllatusesinejaks olnud meesansambel oli võib-olla kõige suurem üllatus. Võimsalt panid, näitlejad ikkagi.

Tubane elu siin Bolshaja Monetnajal tiksub vaikses rütmis: vaatame telekast filme (niipalju kui neid veel vaadata saab, varsti matab kõik kanalid enda alla meeletu Vene estraad ja aastavahetuse show), joome teed (kui ma selle joogi käsile võtan, siis vähemalt liitri korraga, ühe tassikesega ei hakka jamama), juba sai kõhtu harjutatud ka kapsa-verivorstiga, käidud on sushit söömas ja Neeva ääres jalutamas (jõgi on jäävaba - kui harjumatu vaatepilt!). Nii see 2012 läheneb. Pealkirjas sisalduvasse Vladivostokki edasi põrutada siiski plaanis pole, seda vägevat linna sai mainitud vaid vanade mälestuste valguses (meeldib üks Andra Teede luuletus, teiseks linna nimi on viimasel ajal millegipärast mitmel pool läbi jooksnud, ja pealegi, nagu isa ütles, ikkagi Venemaa võimsaim Vaikse ookeani sadam). Jääb ootama järgmisi kordi.

Felicita

2011-12-20T12:10:00.001-08:00

Mul on kohati tunne, nagu oleks ma 50-60 aastat vana. Küsitakse, kas sa meile jõuluvana teeks, kas sa meile balli printsi ja printsessi valima tuleks? No muidugi mitte! Mul on vaja palju muid asju korda ajada.

Nagu näiteks see Rakvere hambapolikliinikus käik täna. Tuttavad valged koridorid (valge! - oleks meil koolis sellised!), tuttav arstirohu lõhn. Ülimalt sümpaatne vanem naisarst. Teatas mulle konkreetselt, et minu aastavahetus möödub ainult kange alkoholi seltsis. Masendav, samas distsiplineeriv. Ei pea sugugi viha selle asutuse vastu, pigem positiivsed üllatused. Pluss väga meeldiv registratuuri neiu. Ei ühtki nipsakat kommentaari!

Olen avastanud mitmeid vanu lugusid. Enamasti vene bändide repertuaarist, sekka mõningaid itaallasi. Nagu see Al Bano ja Romina Power. Esialgu polekski nagu midagi, aga siis hakkab tulema: Felicita, Ci Sara, Umberto Tozzi lood, kannab nagu täiesti ära kuhugi... Nojah, praegu ei saa endale Itaaliat lubada, paraku. Piirdun Salvesti praekapsa ja kodumaiste kartulitega. Viimase aja eksperimentidest tasub ära mainida Tex-Mex ahjukana, mis osutus pisukeseks pettumuseks - teravust oli, kastet samuti, aga mingit üllatust ei olnud. Õuna-ploomi ahjukana jättis kokkuvõttes parema mulje. Seevastu tuunikalamögin rokkis täiega. Tundub, et minu jaoks on hakkliha ajastu hakanud lõplikult mööda saama.

Tuunikalaõhtu küüslaugu, sibula ja rannakarpidega.

From Blogger Pictures

Nii valmistutakse uueks koolipäevaks - ei mingit võimalust magama minna!

From Blogger Pictures

Nagu näha, on Kolkja küla sibulavanikust detsembriks alles jäänud ainult roots. Tuleval suvel jälle Peipsi äärde. Sibul on kõva.

From Blogger Pictures

Esimese lume usk

2011-12-06T09:01:00.000-08:00

Hirmus ammu pole midagi kirjutanud. Piinlikult ammu, ehkki ma tean endiselt, et see blogi mul on. Istub seal kuskil liikuvate elektronide toel ja ootab. Aga eks ole sel vaikusel ka objektiivsed põhjused. Koolis on toimunud sel õppeaastal totaalne reform, reformatsioon ma ütleks. Põhilised märksõnad muidugi trimestrite süsteem ja e-kool. Niisiis jõudiski kätte üks selline novembrilõpu päev, mil ma viisin viimased pudelid taarasse ning ostsin saadud raha eest ühe punase pastaka. Ja siis kirjutasin selle pastaka õpilaste töid parandades kahe päevaga praktiliselt tühjaks. Või noh, mis päevaga, pigem ööga ikka.

Mis e-kooli puutub, siis sellel on nii voorusi kui puudusi, aga pastakaga sinisesse klassipäevikusse märkimine oli siiski kuidagi armsam. Suhe aruandlusega isiklikum. Hinde kirjutamine peegeldas enesetunnet, vahel käsi värises pisut, nagu annaks dokumendile allkirja. Pealegi, paberpäevik kadus mõnikord ära, ja isegi siis, kui see juhtus lõpuks sinu isikliku ainekabineti kultuurkihis paberite all olema, tekitas see koolis mõnusat elevust. E-kool on masendavalt suur nagu internet, ta ei saa kunagi otsa.

Meie näidend areneb pikkade sammudega, ehkki mulle tundub, et mõnikord areneme me nende pikkade sammudega hoopis vales suunas. Abistamas ja nõu andmas on nüüdseks käinud ka Ülle Lichtfeldt ja tema abikaasa Indrek Saar. Lahe oli suuri meistreid rääkimas ja tegutsemas jälgida, eriti Üllet, kes hüppas ja kargas proovis, nii et tüdrukud ei suutnud temaga sammu pidada, lõhkus isegi oma saapaklambrid ära suures ettenäitamistuhinas. Lõpuks aga muutis kogu saadud kogemus ees seisva ülesande veel keerulisemaks, teekonna eesmärgini pikemaks. Jah, ega see proovimine ja parandamine lõpe. Tuleb lihtsalt ühel hetkel asi lukku panna ja ära teha. Praeguse seisuga vist kuskil märtsi alguses, eks paistab.

Nädalavahetusel toimunud geograafide valge repsi kohta oleks ehk kõige õigem lühidalt öelda kursaõe Viivika sõnadega: "Olen õnnelik, et meil on nii lahe kursus!". Ühinen tema mõttega sada protsenti. Oli vist üldse üks esimesi aastaid, kui nn suur pidu (seekord Sakala korbis) jäi eelkogunemisele Sangla tänaval alla, ei olnud mitte selle finaaliks, vaid pelgalt järellainetuseks. Igatahes üks väga traditsiooniline üritus, mida kunagi ei taha vahele jätta.

Minu käest on õpilased täna ja eile mitu korda küsinud, kas see sadanud lumi jääb maha, millal see lumesadu otsa saab, miks ta vahepeal maaga paralleelselt ja ülespoole sajab jne. See huvi ja vaimustus tõestab, et eestlased on natuke lume usku. Eelpool nimetatud küsimustele vastamiseks tuleb aga sellel tasasel maalapil natukene elada. Kõrvad ja silmad lahti.

Pealinn Tallinn, planeet Tartu

2011-10-31T12:49:00.000-07:00

Niisiis, eelmise nädala kokkuvõte. Nutikamad said kindlasti aru, et sissekande pealkiri parafraseeris Mati Undi näidendit "Vend Antigone, ema Oidipus". Aga tõepoolest - mida on meil siis Tallinnast kaasa võtta? Enamasti tundmust, et meil on liiga vähe raha. Isegi kui sõidad kohale madala laega bussis ja SEB torni ei vaata. Nagu see teisipäevane protestimas käik. Seekord õpetajate oma: hingestatud, humoorikad kõned, külm ilm. Võimsad loosungid. Ja ikkagi jäi lõpuks mulje, et olengi lootusetult vaene, et rõhutan oma erilisust küll, aga raha mulle lihtsalt ei jagu.

Aga Tartu, see on ju tõesti lausa omaette planeet. Kas keegi on oodanud bussisõidul kunagi Raplat ja Kohilat niisamuti nagu Lähtet ja Laevat? Nagu Salvesti konservitehast? Igatahes nendesse ühte ja poolde päeva tegevust jagus. Olgu siis mälumäng Vilde kohvikus vanade kamraadidega või keskkonnatehnoloogia magistrantide üritus rohke taaraga Riia tänava kommuunis. Ülihea üllatusena sain kätte ka geograafia nädala auhinnad ja Lõunakeskusest näidendi jaoks täpselt niisugused teatrimaskid, nagu vaja. Ja neljapäeva hommikul pani kõigele punkti endine õpilane Annika Annsoo, kes tuli Vanemuise 46 maja allkorrusel eksamipalavikust õhetades mulle vastu ja küsis, kes on William Alonso. Ma ei teadnud, nagu ikka. Hiljem järele mõeldes oleksin muidugi osanud pakkuda, et inimgeograaf. Läbi hämu meenus ka see, et ta oli vist see tüüp, kes hakkas peavoolu inimgeograafia vastu mässama ja läks getosse mustade hulka elama. Aga mis sest enam. Põhiline, et Tartu jälle üllatas. Pani mulle piki silmi ühe mehise laksu ja natuke vastu hambaid ka.

Eksperimenteerin isetehtud linnumajaga. Altruism immitseb kardinate vahelt. Kartsin, et äkki linnukesed ei hakka käima, põlgavad mu lillekastist meisterdatud söödakoja ära. Aga kõik läks õnneks, tihased ja varblased käivad ning üsna usinasti. Eriti hommikuti. Tekib päris hirm selle aja ees, kui tuleb see rõõmupidu kõik ära lõpetada ja rõduuksed kinni kleepida. Õnneks on vist aega, sest talv ei mõtlegi tulla. Elagu must november!

Ah jaa, et juhtumisi on täna Helen Pelti sünnipäev, siis tervitan teda ühe tantsulooga aegade tagant.

Ameerika esimene superstaar

2011-10-23T13:06:00.000-07:00

Esiteks tahaksin öelda, et mulle väga meeldib Susan Sarandon. Meeldis "Valges palees" koos James Spaderiga, meeldib "Thelmas ja Louise´s", mille algust TV6 pealt praegu ootan. On kuidagi selline päris naine. Silmaga. Selgrooga. Et kui ikka saab mehelt esimese laksu vastu nägu, siis on kohe minek. Olgu siis ees ootamas Austraalia kõrb või Eesti politsei. Ma olen tähele pannud, et sallin aja jooksul üha vähem ümber nurga juttu, mingit pikka võrgu kudumist. Evolutsioonibioloogid ütleksid selle peale vist, et optimeerin kulutatavaid ressursse. Aga see tendents ei puuduta tegelikult mitte ainult suhteid, vaid ka kõike muud.

Paraku tuleb enne lemmikfilmi ära kannatada Ameerika Superstaari saate finaal. Kuidagi ühte suunda kisub kogu see nädalalõpp, alles üleeile sai oldud Kadrina kooli talendijahi züriis. Oli ilusaid üllatusi, oli suuri läbikukkumisi. Mulle tundub, et kõige hullem asi, mis (super)staariks pürgijaga saab juhtuda, on elementaarse enesekriitika puudumine. Luulud. Et mis minust ikka enne esinemist vaadata ja kuulata, ma olen ju nii super hea, lähen kohe lavale ja panen. Need, kes võtavad asja tasa ja targu, on kriitikat taluvad, õppimisvõimelised ja kannatlikud, on reeglina edukamad.

Täna oli ka järjekordne näiteringi proov. Entusiasmist noortel puudu ei tule, aga... kohati valdas mind puhas masendus - kuidas saab 8nda klassi neiu laval liikuda nagu kruiisilaev, langeda maha nagu liigendnuga? Ma arvasin, et see kõik tuleb loomulikult. Kehaline on ju ometi tunniplaanis! Siis aga taipasin, et ei ole ju enam diskoajastu, kus jalgade, puusade ja käte töö oli igal teisel reedel kohustuslikus treeningprogrammis. Samas oli ka rõõmsaid momente, andesähvatusi ja töövõite, mis jätsid pisikese lootusekübeme kevadeks. Lumi, kurat, kus sa oled?

Kaksteist tundi paradiisi uksel

2011-10-16T14:42:00.000-07:00

From Blogger Pictures

Jah, tõepoolest. Kui otsida praegusel tuulisel ja üldse heitlikul ajal üht paika, mida kõlbaks Eestis paradiisiks nimetada, siis pakuksin küll üleeilset Peraküla randa. See valgus seal õhtu eel, see taevas... Pluss väga sõbralik rahvas (nii kalamehed kui niisama jalutajad). Ma ei kuulnud üle pika aja ühtegi roppust. Olin ma välismaal? Mingis mõttes vist küll. Igatahes väga erilises kohas. Kala ei saanud peaaegu üldse, pool nägu tulitas pärast tuulest ja päikesest, esemed kotis olid liiva täis, aga see ei häirinud. Imelik asi toimus seal lahe ääres. Ruum muutus pärastlõunast alates kuidagi väga mitmemõõtmeliseks. Teljestikke tekkis nagu juurde: pikka aega oli meri, oli maa, rannariba spinningutega seal vahel, siis aga viskas taevas end äkki vertikaalis kõrgeks, vägevaks värviliseks kunstiteoseks. Ja me vaatasime, suu lahti, oma ritvade otsi, vaatasime päikest ja hiigeltaevast selle ümber. Kuni saabus pimedus ja me alustasime oma vaevarikast kojusõitu läbi kottpimeda, tundmatu ja tajumatu Lääne-Eesti.

Õpetajate päev ja Härra Riivjuust

2011-10-09T14:48:00.000-07:00

From Blogger Pictures

Oh issand, õpetajate päev. Raasiku valla hirm. Sellisel ajal, mil tuleks ju tegelikult merel käia. Vaadake kalakalendrist, kui palju võtupäevi (suure ahvenaga päevi) on oktoobris! Aga olgu. Võib ju rütmist välja tulla ka korraks, kui abituriendid nii väga tahavad. Aga ainult korraks, sest ega see õpetajate päev vastupidiselt levinud arvamusele õpetaja jaoks midagi meeldivat ei ole. Tunnid asendatakse, aga koolis pead ikka olema. Lahendama mingeid aineväliseid ekspromtülesandeid, nagu meil seekord oli see regilaulu ülesanne (liiga suur grupp, seltsimehed korraldajad, see on enamasti katastroof), peaasjalikult aga niisama passima ja kohvi jooma. Selline külalise tunne tekib. Positiivse poole pealt mainiks hästi korraldatud aktust ja erakordselt avameelset tagasisidet asendajate poolt. Mõnel olid ikka pisarad silmas, kui meenutas oma esmakohtumist 9. või 4. klassi "väljapaistvamate" õpilastega. Õpetajapoolne eelinfo selles osas, mis puudutab ees ootava klassi omapärasid, ei ole ilmselt kunagi üleliigne. Geograafias jäid seletuskirjad direktorile ära, sest seitsmendikud on sel aastal inimesed. Ah jaa, mulle maitses tort. Ja meeldis see, et oli õpetajaid-veterane ka kutsutud. Ma olen hakanud järjest enam vanadusse uskuma.

From Blogger Pictures

Eile käisin Kalju Lepiku luulevõistlusel Koerus, sedakorda zürii liikmena. Eriti kiidaksin frikadellisuppi, mida pausi ajal pakuti. Luuletustest väga suuri elamusi ei saanud. Rõõmu tegi gümnaasiumi arvukas osavõtt ja ühtlaselt tugev tase. Aukülaliseks olnud Wimberg ütles küll vaid ühe neiu luuletuste kohta (mõistagi kulinaariateemalised!), et see on päris luule, aga huvitavaid mõtteid ja vorminõkse oli paljudel teistelgi. Esinejate välimuses andsid tooni ketsid (isegi pükskostüümi juurde pakutuna) ja tanksaapad (eelistatult nelja pandlaga, mustad). Ja tüdrukud ruulisid oma Majoneesi, Härra Riivjuustu ja Euroopa Liiduga. Üksikud noormehed mõjusid oma soigumistega nagu langevad tammelehed Aruküla mõisa akende taga. Tänutäheks saadud tassi luulevõistluse logoga viin nüüd kooli. Las kohv murendab tema lumivalget pinda.

Terve selle nädala on mu arvutis möllanud naisterahvas nimega Alison Moyet. Kuidagi juhuslikult sattusin selle loo peale, tema muid lugusid (peamiselt Yazoo aegadest) taas meenutades ja üles otsides. Aga tõsi ta on, et 80ndad oli aeg, kus metsikutest ideedejuurtest võrsusid arvukad haljad oksad.

Teemaja kahekümnendal paralleelil

2011-09-28T12:36:00.000-07:00

From Blogger Pictures

Üks kummaline esmaspäev oli, üle hulga aja koolipäeva ajal koolist väljas, koos õpilastega. Sügisene Viitna oligi mul ju õigupoolest avastamata, olin näinud lähedalt ainult suvist mustika-ujumismadratsi-männijuure-Viitnat. See esmaspäevane oli nagu mingi uus maailm, mida me otsekui keskaegsed ratsanikud üle suure oosi vaatama tõttasime. Niiske, tuulevaikne seene-sarapuu-inimtühjuse-Viitna. Ja järv nagu surmahaige lamas vaikselt seal kõrval. Kuidagi orienteerumise-keskne on kogu nädal olnud, kompass on kogu aeg üle õla ja karta võib, et kohe küsib keegi asimuuti. Või siis vähemalt seda, mis ime tõukas Eesti miljonite aastate eest üle kahekümnenda paralleeli.

Peab jälle natuke oma tibatillukest raamatukogu kiitma. Seekord siis Mati Undist rääkivat mälestusteraamatut. Täitsa üllatavad seosed tekivad, kui lased raamatul paar aastat puhata ja siis jälle kätte võtad. Mõtlesin veel, et kes need imeliku käekirjaga märkused teksti tegi, siis sain aru, et see olin olnud siiski mina ise.

On toimunud üsna tähelepanuväärseid arenguid. Olen hakanud jälle teed jooma. Mitte küll sellistes meeletutes kogustes, nagu nullindate keskel Tartus, aga silmapaistvalt siiski. Kraanivesi on jälle hinnatud loodusvara. Paar aastat olid need teekotikesed siin Kadrinas külmkapi peale nagu kinni liimitud, keegi ei tahtnud eriti, nüüd läheb iga kuivanud leheke täie ette. Mis sa muud ikka oskad teha selle külma ja vihma ajal, ikka ainult nina nuusata või teed juua. Aasta esimene pool hakkab vaikselt välja joonistuma. Koosolek on koosoleku otsa. Plaanid saavad paika ja hakkavad elu rütme määrama. Siis ongi just paras aeg Tartusse või Tallinnasse põigata ja see rütm korraks sassi lüüa.

Eneseabi käsiraamat: kuidas vihma ära petta

2011-09-20T10:15:00.000-07:00

Ilusat sadu on tulnud vahepeal, sellist, mis paneb sind enda tühisust tunnetama. Isegi üheksandikud juhtisid tunnis tähelepanu eilsele megavihmale ja äikesele Kadrinas, mis kogu Kalevipoja tänava piirkonna hetkeks vee alla vajutas. Maailmalõpu tunnet päris ei ole, aga Jumalat paluda sobiks küll. Kuidagi jube pime on, ei saa arugi, millal mõni sinkjasmust Cumulonimbuse pilv jälle pea kohal ripub. Nii kui uksest välja astud, võid juba valangu pähe saada.

Eelmisel nädalal Väinjärvel kalastades sai kogetud midagi sellist, mida aasta 2010 tegelikult juba tõestas. Septembris valitseb kalarindel tühjus, kolm või neli kuud tuleb nüüd vee molekulide struktuuri muutust oodata, passida jumalikku jääd, mis tundub praegu eriti mõnus. Jää all on kala kuidagi julgem, kuidagi rohkem tema ise. Vaheaastaajad näivad teda ainult segavat.

Midagi peaks vist ütlema ka eilse õpetajate piketi kohta Tallinnas. Seda enam, et minu enda tädi oli ka protestijate hulgas. Palga tõstmist pooldan muidugi ka mina. See viiekordne vahe Soome õpetajatega on ikka enam kui piinlik. Palju vajalikum, aga ka raskem on tõsta õpetaja staatust sellele tasemele, mis laseks tal vaikselt ja segamatult koolis toimetada. Oma tööd nautida. Nagu loomaaia talitajal tiigrite puuris. Et tiigrid saaks aru, et talitaja on neile hilisemaks toimetulekuks vältimatult vajalik. Et lolluse ülistamine ei vii kuhugi. Ja et on mingid luugid ja süsteemid, mis kallaletungimist takistavad. Kui liiga palavaks läheb, saab kasutada midagi, mis kohe toimib. Nagu suvel tuleb äikesevihm, mis kuumuse laiali hajutab. Aga selleks, et loodus praegu pisut maha jahtuks, on vaja lund.

September, ploomid ja seenekaste

2011-09-08T12:35:00.000-07:00

See september algas, kui vana tuntud ütlust parafraseerida, "teisiti". Oh sa mu meie, kuidas tarkusepäeval kooli õu sumises, kuidas asfalti lendas, kuidas muld ja kruus Maginot` liini kohal õhku paiskus, kuidas taevas vihmast rebenes! Ja siis, õhtul, tuli välja päike... Oli igati meeleolukas päev ja õhtu, võibolla ka seetõttu, et keskpäeval tähistati koolis viie õpetaja juubelisünnipäevi, ja et õhtul oli veel ka nooremapoolsete õpetajate kokkusaamine naabertrepikojas. Või siis, täpsustatult, naabertrepikoja ühes korteris. Nojah, meil on ju nüüd uus noor keemik. Ometi keegi, kelle ees kekutada oma mälestustega neljavalentsest süsinikust, soolade definitsioonist ja Avogadro arvust. Aga lõppude lõpuks ma ei kõssanudki, et mul on nii briljantsed teadmised, eks ma häbenesin. Ülejäänud "vanad olijad" seevastu olid oma sõiduvees, hindasid uue kolleegi lõpuks "elukogenuks". Mida iganes see ka tähendab.

Juba aegade algusest seostub kooli algus minu jaoks ploomidega. See seos pärineb Tartu ajast, kui selles linnas olid veel vana Kaubamaja, Toidutorn ja Nelja Koopa pubi. Raske öelda, mis mind ploomide juures konkreetselt võlub. Lemmikfruktid, noh. Ja siiani, kui on suve lõpus mõnes kaupluses näha ploome, lööb kere justkui natuke värisema - kool algab! Ja algas ta seekord kõva kärtsu ja mürtsuga. Aga tänaseks päevaks on muidugi kõik oma vanasse rütmi loksunud, kell heliseb ja uks kistakse valla, uus klass imbub sisse, vana imbub välja. Kõik on nagu alati, kõik on nagu ei iial enne.

Sai käidud tööõpetuse õpetaja juhatuse järgi kusagil Lasila kandis seenel. Ega ma ei teagi, kas jõudsime õigesse kohta, igatahes autosid oli metsa vahel palju ja ka seeni paistis olevat. Vähemalt oli neid seal kunagi olnud, vanu seenemürakaid vedeles maas palju. Õnnestus saada korvid poolenisti täis. Sai tehtud seenekastet. Katsetasin ka kupatatud seentest kastmega, aga ei olnud ikka päris see mis kohe kuuseriisikad pannile panna. Mida siis esimese koolinädala kohta öelda? Eks ma rabelen ikka nagu tavaliselt, kannatan õpetajakutse kõigi ebamugavuste all, naudin seda, mida nautida annab, aga üldiselt, pean vastu. Nüüd peaks ju minema järjest paremaks, õhk ja tunded puhtamaks, külmad on tulekul.

Kaks päeva Tihemetsas, ilma Tiinata

2011-08-25T05:45:00.000-07:00

Eile saabusin Tihemetsast, Teadustiigri koolituselt. Ilus koht, ilus mõis, lisaks viidi meid esimese päeva õhtul Pärnusse, vaatama uuenenud Vallikääru ja Kentuki Lõvisse sööma. Mõnus õhtu oli. Ürituse sisulisest poolest. Ühelt poolt tahaks väga kiita (rühmatööd olid üldiselt kasulikud), teisalt lonkas korraldus kõvasti, nii nagu ka eelmisel aastal. Niisama passimist oli liiga palju, infovahetus korraldajate ja ligi 80 osaleja vahel halvasti korraldatud. Ja mis põhiline, kuulsat Tihemetsa Tiinat ei olnud kusagil näha. Olid vaid mõned vene tüdrukud, kes ühika ees suitsu tegid.

Raamaturindelt. Lubasin ju kõvasti lugeda. Noh, natuke lugesin ka. Esimene teos, Taavi Kanguri "Nii siis jääbki" läks ludinal, oli lihtne lugeda, mitte küll eriti põnev, aga hästi kirjutatud lugu. Oleme Taaviga ühel Poogna üritusel ka isiklikult kohtunud. Olgu öeldud, et autor peab kirjutamisblogi, on kirjutamisel kindlate meetodite järgija ja see paistab ka raamatust välja. Süsteemne, usutav raamat, mille kindlasti peagi uuesti kätte võtan. Ja Taavi, kümme punkti sulle seksistseeni eest.

Teine loetud teos, Katrina Kalda "Eesti romaan" avaldas kõvasti vastupanu. Stiil ei meeldinud, minu meelest tuleb ikka osata tekstis pausi pidada, mitte kogu aeg edasi ludistada. Tegelaste nimed olid ka kuidagi imelikud: August, Charlotta. Need sobiks pigem 19. sajandi lõppu kujutavasse romaani kui 1990tesse. Aga raamatul/autoril on ilmsed tugevused ka: hõrgud võrdlused ja oskus lugejaga mängida. No ja seesama stiil on muidugi tegelikult üsna meisterlik, mis siis, et mulle ei istu.

Mõlemad raamatud kahvatuvad aga Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni" kõrval, mida viimasena lugesin. Aus, karm andmine. Kuigi Hvostov on sündinud 1963, on mitmed tema meenutused (lasteaed, kool) justkui koopia minu mälestustest. Lisaks oli väga huvitav teada saada, mis linn on Sillamäe, kuidas elati 1970te Ida-Virumaal, mida venelased meist mõtlevad jne. Pluss ajaloolase vaade, mis on teise eriala inimesele alati hariv. Mis teose eriti nauditavaks teeb: autor analüüsib julgelt taustu, põhjusi ja tagajärgi, püüab lahti mõtestada, miks kõik oli nii, nagu oli. Selle mälestusteraamatuga kerkis Hvostov küll hetkel minu lemmikautoriks. Kui raamatupoes veel mõnda tema raamatut näen, ostan ära.

Kalalkäikudest, mis viimasel ajal tehtud, tasub mainida vaid 16. augusti õhtupoolikut Väinjärvel. Minu üleolev suhtumine maisiga püüki muutus kardinaalselt, sest särjed, mis Triinu välja tõmbas, olid üsna kobedad ja neid oli palju. Kätte õnnestus saada ka üks päris pirakas haug (ei kaalunud, aga silma järgi 1,5-2 kg), kes tegi enne paatitõstmist vägevat sõitu. Ahvena koha pealt null. Tahaks veel enne jääd minna merele, korra veel jõele ja kindlasti ka järvele. Ja pagan, just siis, tippajal, kui tuleks iga päev kalal käia, algab kool.

From Blogger Pictures

Voltveti mõis Tihemetsas, koolituse toimumiskoht

From Blogger Pictures

Vallikäär, jalge all on kujutatud 19. sajandi Pärnut

From Blogger Pictures

Purskkaev Vallikäärus

Suvikõrvitsa ülemvõim

2011-08-09T04:55:00.000-07:00

Jah, rõõmustagem koos, sõbrad, sest taevaluugid on valla. Saab ihule jahutust, saab aiaviljale kasvurammu, saab paremini kala. Oleks teadnud, et lähenev vihmasadu pühapäeval Väinakalt umbes 600-grammise ahvena landi otsa toob, oleks külas käinud kursavendi kauem kinni hoidnud, aga lasin nad siiski laupäeva lõuna paiku Koerust Aegviidu poole väntama. Suurtel meestel suured plaanid. Aga hea oli tõdeda, et need, kellega ma kunagi peaaegu kõik oma ülikoolipäevad koos veetsin, ei ole vaid näod fotoalbumist või Facebooki leheküljelt, vaid reaalsed, tatraputru söövad ja külma kartvad inimesed.

Käisin täna koolis. Seal valitses veel nukker puhkusemeeleolu, lauad-toolid kõik kolmandal korrusel koridori tõstetud, vist veel värvivad üle mingit klassi. IT-mees Andres liikus koridoris vaikselt nagu vaim, lasin tal oma arvutipargis üht ja teist korda seada. No ei ole eriti kutsuv ja lõbus selline koolimaja. On vaja puhanud lastemassi, et kogu seda betooni, selle rusuvust kuidagi tasakaalustada. Värsket saginat. Värsket verd.

Nagu ma täna Andresele ütlesin, suvega üldiselt olen väga rahul. Selgub, et ka siis, kui mitmed traditsioonilised üritused külastamata jätta (NAK-i suvepäevad, Viljandi folk, Väinjärve veepidu jne), on võimalik puhkuseperioodi nautida. Aga võimalik on ka, et ma lihtsalt ei talu enam läbustamist ja pikka pillerkaari nii hästi nagu vanasti. Ei vaja seda. Üksi rannas päevitamine ja kalal käimine tundub kuidagi kütkestavam, hingelähedasem.

Ja veel. Otsin retsepte, kuidas valmistada suvikõrvitsat, mis vist paljudes aedades praegu peenral laiutab. Grillimist katsetasin, päris hää tuli, eriti küüslauguga koos. Praadimist pannil munaga proovin ka varsti. Aga äkki keegi teab veel mingit viisi, näiteks ahjus tegemiseks. Püreesupi fänn ma eriti ei ole. Kuni kõrvits laual oma isuäratavat lõppu ootab, loen raamatuid. Plaanis on ette võtta kuus teost, alustades Taavi Kangurist ja lõpetades Remarque`i ning Katrina Kaldaga.

Täna õhtul praeme lesta

2011-07-28T07:09:00.000-07:00

From Blogger Pictures

Kabli angerjad.

From Blogger Pictures

Väinjärvel lanti loopimas.

Vaatan siin, et blogijad on kesksuvel omaks võtnud ühe kahest strateegiast: ei lisa mitu nädalat uusi sissekandeid või, vastupidi, on kuuma ilmaga erakordselt aktiivseks muutunud. Ise püüan minna keskteed. Jätan pisut selgrootu limuka mulje, aga olgu. Suur postitus nõuab suurt pealkirja. Oh, jumal, kuidas mulle meeldib parafraas, kasutan seda igal võimalusel, kuigi neid võimalusi tekib muidugi vähe. Sel korral siis viitasin Mati Undi lavastusele "Täna õhtul kell kuus viskame lutsu". Ja kõige selle juurde viis mind "erakordselt tihe" raamatulugemine viimasel ajal. Varem, kevadel ja talvel, pole selleks õiget aega olnud. Mõelda, ma lugesin raamatut. Raamatut! Alustasin kaks nädalat tagasi Pärnu rannas lebades värske Ingo Normeti lavastajaraamatuga "Ujuda selles jões" ja jätkasin Kadri Kõusaare "Vaba tõusuga", mille Koeru punkri raamaturiiulist kaasa haarasin (varem loetud, aga loen uuesti, sest Kadri on vana lemmik ja "ei saa astuda kaks korda samasse jõkke").

Aga lesta praen täna tõesti, sest kalal on käidud ikka jube palju ja viimasel korral Kablis ka edukalt (kolm normaalse suurusega angerjat, lisaks ahvenaid, lesti ja muid kalu). Ma ei saa ausalt öeldes päris aru isa vaimustusest võrgu ja ridaõngega püügi suhtes, minu meelest on see rohkem loterii, kus sa teed esialgu liigutusi, mida igaüks võiks teha, kobid magama ja ootad lihtsalt hommikul oma saatust. Saak võib olla suur, kuid totaalse läbikukkumise võimalus samuti. Ise pooldan rohkem sellist aktiivset vehkimist nagu tonkapüük Emajõel või landipüük Väinjärvel, kus sa konkreetse kala konkreetsel ajahetkel temaga kontaktis olles üle kavaldad, kus püük ei ole nii nüri. Aga olen vist ka niipalju noor, et talun ebamugavusi, magamatust ja pikka püügiriistaga jahmerdamist paremini kui vana kalamees. Tjah, märkamatult on see kõik siin kujunenud kalandusblogiks, mis polnud küll esialgne eesmärk.

Viimasel korral Koeru minnes selgus, et suvi on ületanud ekvaatori, sisenenud teise faasi ja hakkab varsti otsi kokku tõmbama - rohelised ritsikad oma õhtuse lauluga andsid sellest selgesti märku, järjest sagedasemad vihmahood samuti. Tikker ja sõstar on ka juba ärevakstegevalt punased. Sunnivad justkui tegutsema, kuhugi minema. Eelolev nädalavahetus pakub enneolematult palju võimalusi meeldivaks ajaviitmiseks: Viljandi Folk, Väinjärve veepidu, sugulase juubel, ei teagi kuhu joosta või mida teha. Kadrina kohale kogunenud jubedaid musti äikesepilvi vaadates ja kõuekõminat kartes on küll vist kõige õigem voodisse kerra tõmmata, kuulata päevauudiseid, vana head muusikat: Samantha Fox-i, Chyp-Notic`ut, MLTR-i või midagi. Aga kunagi ju ei tea, kuidas lõpuks kujuneb.

Null meetrit merepinnast

2011-07-18T04:13:00.001-07:00

Ma olen nagu Jänku-Juta (tegelane omaaegsest lastesaatest Mõmmi Aabits), kes kartis merd, saan maismaal ja eriti kaugel sisemaal alati nagu julgemalt hingata ja paremini hakkama, aga vahel ronin ikka merele ebaviisakalt lähedale. Nagu see Pärnu muulil käik nüüd. Ega tal ju kalapüügina suurt mõtet ei olnud (sain vaid ühe tagasihoidlike mõõtmetega kala), mõistlikum oleks päeval rannas liival lesida, aga kuna tegu oli ammuse plaani ja unistusega, siis veetsin meeldejääva öö Vana-Pärnu muulil. Kogu see maastik seal mere ääres meenutas mulle üht saksa õllereklaami (Jever), kus mees mõõna ajal mööda mõõtmatut padumerd jalutab ja lõpuks end luidetele selili laseb. Vaadata oli nende üheksa tunni jooksul palju: päikese liikumine ja sellega seotud valguse muutumine, samaaegselt värvi muutev taevas, muulist mööduvad paadid-jahid, luiged, pardid, kajakad ja nende tegemised, öiste merehäälte kuulamine, hommikul ka teised kalamehed. Omaette ooper oli ka juba muulile saamine, läänetuul ajas vee randa ja ühes kohas tuli paar-kolmkümmend meetrit paljajalu läbi vee kahlata. Hilisõhtul oli linnapoolsel muulil näha väga palju jalutajaid, kohati võttis see lausa palverännu mõõtmed, Vana-Pärnu muulil õnneks tüütajaid palju ei olnud, sain rahulikult loodust nautida. Kellukesed ritvadel millegipärast heliseda ei tahtnud. Nagu venelane hommikul ütles: vara veel.

Vahepeal on olnud muidugi ka muid tegemisi, näiteks laulu- ja tantsupeol käik (millest pole suurt muud rääkida, kui et kõik oli ilus, aga väike okas jäi hinge, omal ajal ise esinejate hulgas olla oli siiski tuhat korda elamusterohkem), olen trimmerdanud maha rammusaid viilakaid Koeru lokkavatest rohumaadest, mõõtnud nii bussi kui autoga sadu kilomeetreid juba pisut närtsimakippuvat Eestimaad. Nahk päevitub, mustikas küpseb, sügis läheneb.

From Blogger Pictures

Retk tsivilisatsiooni äärealadele

2011-06-30T04:57:00.000-07:00

From Blogger Pictures

Teisipäeval ja kolmapäeval sai tehtud avalöök selleaastasele Emajõe hooajale, paraku vähendatud koosseisus, kuna Martin on tööl. Ma olen sealse püügi võludest ja piinadest ka enne kirjutanud, seega ei hakka põhilisi asju pikalt kirjeldama. Nimetan lihtsalt seekordse käigu iseärasused: 1) Totaalne mittevõtmine - ainult üks korralik kala (umbes 400 gr säinas) terve õhtu, öö ja hommiku peale; 2) Sääski oli suhteliselt vähe, eriti õhtul, kuna tuul oli tugev; 3) Plaastreid ei ole mõtet kasutada, kuna vesi leotab need lahti, pealegi tekivad haavakesed kätel iga kord eri koha peale; 4) Koprad ujusid jões erakordselt julgelt edasi-tagasi ja üks tuli kaldale ka otse minu õnge juures; 5) Legendaarne toonekurg, kes on kõigi kalameeste sõber, oli taas platsis; 6) Järgmisel korral lähen paadisadamast natuke kaugemale, see pidev mootoripõristamine hakkas lõpuks närvidele käima; 7) Alles pärast Emajõe telgiööd saad aru, kui hea on kodusel madratsil magada; 8) Olen veendunud, et tonkapüük jääb olenemata sageli nirust kalasaagist minu lemmikpüügiviisiks.

Vaikne Jaan Koerus ja humoorikas teatriõhtu Rakveres

2011-06-26T06:44:00.000-07:00

From Blogger Pictures

Kui aeg ei ole just kera, nagu Viivi Luik arvab, siis on ta vähemalt ring, käib ringiratast. Sest kui on käidud jaanituld pidamas Palmses ja Vabaõhumuuseumis, trügitud paar aastat keset rahvamasse, siis leiad ennast jälle Koerust. Ja kuidagi on kujunenud nii, et see ei tähenda kunagi mingit suurt pidu, pigem vaikset lõkkessevaatamist, lihanäksimist ja möödunud aegade meenutamist. See igavus, see etteaimatavus on aga ainult hea. Selle järele siia alati tulengi. Saab lihtsalt olla. Ei lärma ega kakle, Linalakk Neidu ei näe, sõnajalaõie otsa ei komista, aga ikka olen kuidagi rahulolev ja rõõmus. Osake tulest. Osake loodusest.

From Blogger Pictures

Eilsel teatriõhtul (Jaanus Rohumaa "Noor Eesti") Rakveres nägin nii Kadrina kui Vändra inimesi, mitut põnevat näitlejat (ka publiku hulgas), etenduse naelaks seaksin aga hoopis selle rahvapargi seal teatri taga. Võimsad puud, ilus roheline veesilm. Polnud seal kunagi käinud, kena mänguplats rajatud sinna, mida raamis huvitav puitklotsidest konstruktsioon. Tükk ise ei olnud võib-olla päris ootustele vastav. Nalja sai küllaga, eks suvelavastus peabki loomult kerge olema, aga see "miski", mis pärast näidendi vaatamist uinuda ei lase, jäi tol õhtul olemata. Kivastiku "Põrgu Wärk" oli klassi jagu üle, aga kui hakata analüüsima, miks, jääksin hätta. Mingi toores jõud, mis näitlejast pealtvaatajani jõuab ja viimase õhku ahmima paneb, oli puudu. Aga las lavastaja ja näitlejad proovivad veel. Mõnel õhtul tulen ehk jälle. Seni naudin suvelavastuste asemel emakese looduse dramaatilisi vihmasabinaid.

Rohelisest. Lihakõrvase mõttes ja üleüldiselt

2011-06-21T10:57:00.000-07:00

"Beautiful bright green fields...", "Time stands still in these places...", "They got some lovely fresh vegetables there...". Kui bussis sõidavad välismaalased (tänasel Rakvere-Vändra marsruudil siis ameeriklased), lähevad kõrvad kuidagi iseenesest kikki. Esimene tsitaat käis siis vihmast roheliseks löönud Lääne-Virumaa põldude kohta, teine võttis kokku Tapa ja Türi võlud, kolmas puudutas vist mingit Pärnu hotelli, nagu ma aru sain. Eks ikka peavad teised meile ütlema, kui tore ja kena maa meil on, aga süda läks korraks soojaks küll. See asi haakus hästi üleeilse Rein Siku kõnega 12nda aktusel. Mis oli omakorda üks meeldejäävamaid momente sellel üritusel. Ok, mõningatele soengutele ja kleitidele (tegelikult nende kandjatele) tuleb ka au anda.

Aga jah, üks Kadrina periood siis läbi selleks korraks. Kuidagi närviliseks venitamiseks, natuke tühja tallamiseks läks lõpuks. Kevadine kooliaeg, mil veel tunnid plaanijärgselt toimuvad ja maja häältest tulvil, on ikkagi hoopis loomulikum ja parem. Aktusejärgsel päeval näitasin taas oma suurepärast planeerimisoskust ja kutsusin eksamitegijad ühepäevase etteteatamisega enda juurde. Noori on väljaspool tunde alati huvitav vaadata. Mis nad teevad ja räägivad, mis neile korda läheb ja nõnda edasi. Kuidas nad lülitavad minu armastatud vene muusikakanali kümne sekundi pärast TV3 ja Top Gear`i peale, kuidas nad mu magamismati oma viie noore mehe keha raskusega praktiliselt vastu maad vajutavad, kuidas minu kahe tunniga meisterdatud kartulivorm poole minutiga ära hävitatakse. Süva-analüüsiga geograafia riigieksamist (rääkimata moraalilugemisest) ei hakanud noori enam tüütama, las lasevad ajul puhata, neil ka rasked neli veerandit selja taga.

Enne bussi peale minekut jalutasin pikalt ringi Selveri-nimelises ostulinnakus. Uuh, mõnus. Poodlemine hiigelsuurtes selvehallides on mulle alati kuidagi teraapiliselt mõjunud, aga... Olen hakanud külastama imelikke lette. Silmitsema mingeid idusid, basiilikut ja ruukolat, millest ma veel kolm aastat tagasi teadlikki ei olnud. Kuskil naisterubriigis seletas kord keegi noor naine nõudlikult, et: "Mees peab tutvustama mulle mingit uut maailma." Mõnikord, selgub, tutvustab neid uusi maailmu ka naine mehele. Piirdusin lõpuks siiski kanashashlõki ja grillimiseks mõeldud seentega. Eestimaa on ise praegu piisavalt roheline. Head Jaani kõigile!

Kümme päeva enne lõppu (ehk elagu Must Raev nr 4)

2011-06-16T06:57:00.000-07:00

Kõigepealt on mul rõõmusõnum kõigile Kadrina elanikele: teie armsas paisjärves on kala! Jah, poleks uskunud, kuna olen aastaid vaadanud, kuidas see armetu veekogu rohtub ja kuidas kalamehed seal päevast päeva tühja elussöötasid lennutavad (Hanno vanaisa hiigelhaugi ei arvesta, see oli ju juhus). Tekib küsimus, kas härra vallavanem on selle veekogu ääres käinud? Seal ei saa ju ei ujuda ega korralikult kala püüda!

Siiski, eile teostasin ma ammuse unistuse ja käisin loobuka ääres oma esinduslikku pöörlevate lantide kogu proovimas. Ega seal kuhugi visata eriti olegi, nagu üks kaaskalastajatest tabavalt mainis, pooled korrad tuleb landi otsast mingeid vetikaid, rohulinte ja kapsaid ära katkuda. Esimesed tund-poolteist olidki masendavad, aga siis - oh imet! Vihma ajal hakkas paisu peal sügavas kala lanti rabama ja lõpuks sain kätte kümme ahvenat, landiks kuulus (isegi Martin Pajussaar teab seda) Mepps Black Fury nr 4. Musta ja punase segu toimib ahvena puhul peaaegu alati. Eile õhtul sai need triibulised ka oma koduses vannis fileeritud ja homme lähevad ahju.

From Blogger Pictures

Aga üldiselt - tahaks juba maale. Muidu kiindun liialt oma venekeelsesse muusikakanalisse ja hakkan manduma. Muutun liiga tundeliseks ja hakkan nutma. Seega tuleb viimased koolilood välja kannatada ja Kadrinast uttu tõmmata. Juhin tähelepanu naislaulja häälele - nagu külm sügistuul, mis tõmbab hellalt läbi dressipükste. Video on ka lahe, kõnnivad parfüümireklaami taustal teiseteise poole ja siis teineteisest eemale, nagu tõeline armastuslugu. Ühte asja tahaks veel pihtida - suvi juba tüütab mind. "Need kuradi valged ööd!" nagu ütles Mati Unt. Laske mind või maha, aga ma tahan talve tagasi.

Seistes lakkimata küüntega päikese lõõsas

2011-06-09T05:54:00.000-07:00

Üleeile juhtus kummaline lugu. Lõbus lugu. Koolist koju tulles (jaa, tuletan meelde, õpetajad käivad vähemalt kuni jaanipäevani koolis) ütles üks meie maja ees vaibakloppimise puudel turnivatest kolme-neljaaastastest poistest sõrme välja sirutades umbes nii: "Näe, kooli onu!" Ise naeris. Mis tähendab, et ta on aru saanud, kellega tegu. Mis tähendab, et ka kõige pisem kuulsus (igasugune) levib kiiresti. Tõmbasin rinna kummi ja läksin õnnelikuna koridori.

Viimasel aja vaatan tihti Pervõi Baltiiski muusikakanalit (või õigemini lasen sellel taustaks kõlada). Imeline muusika, võtke või Slava ja Stasi "Mina ja sina". Ei ole midagi öelda, lood on professionaalselt produtseeritud, vahel mõne puhul imestan, miks need ei ole veel üle maailma tuntud hitid. Samas on kindlasti takistuseks keel - parimad vene lood oleks palju kaotanud ilma sellesama vene keeleta, aga maailma tippu selle keelega ei vii. Palju olen kirunud Kirkorovit, et laseb võõrastel lugudel liugu ja veiderdab, aga täna kuulsin üht tema aeglasemat lugu, mis tõesti meeldis. Nime kahjuks ei mäleta. Vene hing kumas sealt igal juhul läbi ja midagi riivas hinge.

Üleüldiselt on praegu täiesti mõttetu klassilakkimiste ja aruannete esitamise aeg. Kes on tööl, see on tööl. Kes ei ole, see ei ole. Kohviautomaat ja Saku Läte on hinnas. Viimased eksamid on jäänud ja siis suunduvad õpetajad maakodudesse oma tühjusetunnet umbrohu ja heina sisse matma. Loodavad, et sügisel on kõik teisiti. Päikese poolt kuumaks köetud koolimaja ruumidesse jäävad ringlema vaid higi, lakk ja lõpuaktus.

Õpetussõnu algajale sääsetapjale

2011-06-06T07:35:00.000-07:00

Eelmine nädal oli vist tõesti kogu õppeaasta raskeim. Öö vastu esmaspäeva möödus ilma ainsa uneminutita, parema silma sisse oli hommikuks ilmunud verevalum, õnneks sain kõik parandamata tööd päevikutesse sisse kantud. Lisaks riigieksami konsultatsioonid teisipäevast neljapäevani. Väiksem ruum oli eksami tegemiseks kohe nagu loodud. Võimlale omane anonüümsus kadus kusagile ära, kõik olid elavad inimesed, mitte robotid, suhtlesid, isegi kui nad sinu poole parajasti ei vaadanud. Kui mulle oleks alguses sõna antud, oleksin soovitanud nii: "Kui te küsimust ei oska, vaadake oma geograafia õpetajale otsa. Kohe pikalt. Sealt saate kindlasti vastuse. Siis võtke pastakas ja kirjutage ise veel õigem vastus." Peab ütlema, et seda võimalust ka kasutati. Tõenäoliselt alateadlikult. Ja tõenäoliselt mulle ainult tundus nii :)

No tore. Oma eelmise postitusega nõidusin ma vist kogu Eestimaa ära, mainides sääski. Igatahes pole neid minu mäletamist mööda Koerus kunagi nii palju olnud. Eks see on selle suure lumerohkuse ja üleüldise suurvee tagajärg. See sääskede lakkamatu rünnak meenutas juba natuke Emajõge. Või vähemalt Humboldti raamatut "Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel". Vihjeks, OFF-i asemel soovitan kasutada toodet Plix. Ma muidugi käitusin kui tõeline masohhist, jättes trimmeriga rohtu niites pikkade varukatega särgi kangelaslikult selga panemata. Tõrjevahendit ka ei pannud esialgu. Vahepeal oli viis sääske korraga käe peal. Pärast oli punn punnis kinni. See on midagi eestlasele ürgomast. Vaadake, kui kõva töömees ma olen, vaadake, kuidas ma olen võimeline kannatama!

Miks selline lugu? Kahel põhjusel. Esiteks saab tänavu täis 10 aastat sellest Peipsi projekti üritusest, kus ma Melanie Thorntonit (La Bouche`i endine laulja) esimest korda Tallinnas Dzingli hotellis kuulsin (muusikavideot telekast). Teiseks, paljud, väga paljud üritavad armastusest laulda, aga vähestel tuleb see välja nii, et ka minul midagi sees nõksatab. Et ma olen lauljaga samal lainel ja tahaks nagu õhku tõusta. Nagu ikka, surevad sellised inimesed enne oma õiget aega, Melanie siis lennukatastroofis 2001. Ja nagu ka Michael Jackson ja Freddie Mercury, laulab ta pärast oma surma eriti ilusasti ja palju.

Peipsi: c 13.4 cal kyrs BP

2011-05-27T12:52:00.000-07:00

Nii hea oli loksuda täna koos Lääne-Virumaa õpetajatega mõnusalt sumisevas bussis (peamiselt sumisesid küll vaid sääsed), mõelda rahulikult omi mõtteid. Suund siis Peipsi poole. Alustasime õppeekskursiooni Äksist, kihutasime bussiga üle voorte, vaatasime Vooremaa järvi, Kaiu mõhnastikku, Peipsit ja jõudsime lõpuks Iisakule välja. Mõned pärlid ekskursioonist: ülimalt roheline Eestimaa, meie giid Tiit Hang, keda mäletan hästi geomorfoloogia loengutest Tartus ja praktikumist Vormsil (küsimust "Kas te hangu vart olete peos hoidnud?", küsitakse vaeste geograafia rebaste käest vist tänaseni), purjus mehed Kallastel ja vanausuliste surnuaed, minu abiturientidest pinginaabrid, kelle õpetaja Siiri oli kaasa võtnud ja kellest üks luges nüri järjekindlusega keemia õpikut ning teine Robert Jordanit, Vasknarva sääsed, kes ei lasknud elada, meie kolksuv buss.

ps. Ülalolev kood peaks tähendama: umbes 13.4 tuhat kalibreeritud aastat enne tänapäeva. Ehk siis geoloogia värk: luited, mõhnad, oosid, servamoodustiste vööndid. Kuigi, nagu Tiit ütles, ei ole see setete vanuse asi eriti usaldusväärne. Aga on ometi päris põnev.

From Blogger Pictures

Vaatetorni juures Vooremaal

From Blogger Pictures

Kallaste paljand (Devoni liivakivi)

From Blogger Pictures

Peipsi järv

From Blogger Pictures

Rühm ekskursioonil osalejaid Vasknarvas

Kuidas me merelt lüüa saime, merikast rääkimata

2011-05-23T12:13:00.000-07:00

Oh, jumal, ega me ju ei andnud endale aru, kuhu me läheme. Aga kui kaugelt silmitseda, kui kalale.ee veergusid lugeda, tundub see kõik nii tehtav, lähedal ja lihtne. Jutt käib siis meriforelli ehk merika püügist põhjarannikul. Aga ilma paadita, kummipüksteta, ilma täpsema infota kala olemasolu kohta tundub see tagantjärgi siiski lootusetu ettevõtmine. Uus varustus ja uued sõprussuhted teadjate kalameestega loogu tulevikus uut kvaliteeti.

Laupäevaõhtune väljasõit algas ilusti - nii hea oli üle pika aja näha merd mändide ja kuuskede vahelt sinamas. Peatusime Rutja küla all ja see paistis olema kena kant kalapüüki proovida. Paraku oli soe lahesopp liiga madal, samas pakkus tihe kuusevõsa head varjet tuule eest. Rutja rand oli ka koht, kus nägime esimest ja viimast korda paadis kalamehi ja kummipükstega meest lahesopis lanti loopimas. Paraku olid mõlemad veerand tunni pärast kadunud. Nagu ka luiged ja muud linnud. Nagu ka minu parim meriforelli lant. Kahe suvalise kivi vahele. Aga kaks tõsiasja tegin kindlaks - minu tamiil peab hästi ja lant lendab nagu põrguline.

Niisiiis, sai võetud suund tagasi Vainupea poole. Me ei suutnud kuidagi ära määrata, milline neist lagunenud puumajadest on Kadrina kooli baas, samas taipasime kiiresti ära, et sadamas kala ei ole. Rapsisin oma ridvaga lanti visata nii vasemale kui paremale, mitte midagi. Päeva suursaavutuseks jäid seega Kadrinas Kalevipoja tänaval praetud ahvenad. Hea oli tulla maa peale.

Rahvaste sõprus ja videosaali lahkumine

2011-05-21T02:26:00.000-07:00

Nädal algas nii rõõmu kui muret toonud üleminekueksamiga, kulmineerus aga eile-üleeile. Ööl vastu neljapäeva sai lõpu suurejooneline mikrokliima uurimine, sedakorda üllatavalt suure vaatlejate arvu osalusel. Mõni tuli lausa teist korda välja, kuigi poleks formaalselt vaja olnud. Vist saadi aru, et on päris tore vahelduseks ka mingi kindla eesmärgi nimel öösel Kadrina teedel ja haljasaladel ringi liikuda. Tulemustest sai powerpoint ettekanne ka tehtud, üldiselt oli kõik ootuspärane ja füüsika reeglitele alluv. Summeeriks nii: päeval ärge ronige asfaldile ja öösel järve äärde, metsa aga võite minna alati julge südamega, ära ei kõrbe ja varbad külmetama ei hakka.

Seejärel langes nagu välk selgest taevast üle kooli Balti riikide sõprusfestival. Neljapäeva õhtul toimus kolme riigi taidlejate ühiskontsert, kus sai näha palju erinevas vanuses ja erineva sooritustasemega esinejaid, nalja sai ka päris palju. Kõige parema mulje jätsid muidugi lätlased (muusika hulgas kõlas ka kunagi Tartu Noortekooris lauldud ja Kadrina "Puhu tuules" kõlanud "Bedu manu"). Eriti vaimustunult räägiti hiljem ühest posist, kes tantsis kaasa peaaegu kõik tantsud, jooksis siis higisena läbi aula klaveri taha, saatis klaveril soololauljat ja laulis pärast ise ka. Eesti õpetajad kõik ahhetasid. Leedu õpilased paraku nii võimsad ei olnud, laul kostis kohati nagu ukse kriipimine, poisid vist ei pidanud eriti viisi, samas tegi üks nende melanhoolsem lugu hinge kummaliselt härdaks. Eestlased panid nagu alati vingelt. Oma kirevates rahvariietes. Esialgu ma ei saanud ainult aru, miks peab neiu Maris olema Kreeka olümpiamängude tuletooja kostüümis, hiljem taipasin - esitusele tuli soolotants ja ta tahtis ülejäänud rahvatantsijatest kuidagi eristuda. Anname niisiis selle stiilivääratuse andeks. Ei ole ilus omade kallal norida.

Eilne videosaali remontiminekule pühendatud lõpupidu rahvamajas koos eesti, läti ja leedu õpetajatega oli igati sümpaatne, kuigi õhtu juht pingutas ehk natuke mängudega üle. Samas oli ta väga veenev, sai mu tantsima nii perekonnavalssi kui ka mängima sõnaseletusmängu. Selline pulmas olemise tunne tuli vahepeal, millele aitas oma rahvalike lugudega kaasa ka Peipsi-äärne laulumees. Justkui oleks ajas rännanud kakskümmend viis aastat tagasi. Aga lätlased ja leedulased on ikkagi nunnud, meie sõbrad. Järgmine pikem reis igatahes võiks olla Balti vennasvabariikidesse. Me teame neist tegelikult ikkagi armetult vähe. Saldejums!

Lugusid aegade hämarusest

2011-05-16T12:48:00.000-07:00

Üritusest on küll rohkem kui 24 tundi möödas, aga olgu ta siis siinkohal veel kord ära toodud. Järjekordne tõestus faktile, et väga head lugu lihtsalt ei saa ära rikkuda. Niisiis, otsigem endale sõber ja hakakem temaga harjutama quick-stepi tulevasteks meeleolukateks tantsupidudeks. Ojaa, see lugu ei sure.

Eesti kalanduse vähetuntud aspekte

2011-05-15T11:41:00.000-07:00

Jube suur vahe on blogimisse tulnud, aga põhjust ei ole vaja kaugelt otsida, sest hirmus tempo on kõrgemalt poolt peale pandud - päike sirab taevas, lapsed manguvad õue, üleminekueksamid ja muu sunnitöö istub valusalt kaelas. Aga ma ei ole aega raisanud, sest vimmapüük sai eelmisel nädalavahetusel ära tehtud. Põhiliseks püügipäevaks siis 7. mai, koos vennaga Tammiste kandis Pärnu jõel. Päev kulus päikeselõõsas ja tuimalt ridvaotsi vahtides, ehk siis, täielik null. Õnneks oli meil kannatust õhtul kella 7-ni oodata, kui Tammiste kuulsa kraavi otsas vimb suu lahti tegi. Vahepeal oli päris tegu, et konksul ussi vahetada, tulemuseks 7-8 valitud vimba, paljud väiksemad sai ka tagasi jõkke lastud. Igatahes õhtuks jäi alles rahulolu ja kätesse suure kala väljatõmbamise mõnu. Pilt vimmapraadimisest, üllatavalt pehme ja hõrk liha oli (paraku ei ole nii uhket kalapüügi pilti kõrvale panna kui mu emal, kes sikutas ka ise järgmisel päeval ühe välja).

From Blogger Pictures

Eelmisel nädalal käivitasin 11-nda klassi jaoks saate "Tõe hetk". Et kes siis on hingelt geograaf ja kes mitte. Praktilise töö käigus tuleb osa nahka teadusele ohverdada ja Kadrina kandi mikrokliimat uurida. Ehk siis teatud kindlal hetkel (ka öösel, kui on soovi) ennast õue vedada ja kuues punktis temperatuuri mõõta. Pakkusin välja seitse erinevat aga, mil tuleks kohale tulla ja asi ära teha, aga kolmel esimesel korral olin mina muidugi ainuke, kes toasooja ja päevavalgust pühaks ei pidanud. Üldiselt oli mõnus, sain vihma, palju kahtlustavaid pilke ja takjaid sokkide külge. Veendusin, et konnad on juba väljas, kalpsavad usinasti, kahjuks ka auto rataste alla. Ringkäigul oli muidugi ka üllatavaid hetki - sain näiteks teada, et Kadrina paisjärvel elavad pardid, seal käib haugi püüdmas pensioniealisi naisi ja pisipoegadega mehi, et mõnel päeval võivad landiloopijad tungida ka allapoole paisu, ning et Grossi poes käib mõnikord kõva sõnasõda. Win-win situation. Kõige mõnusam oli saada taas kinnitust sellele, et olen ööinimene: tahan puhast vaikust, puhtaid lõhnu ja puhtaid tundeid. Kõike seda suudab pakkuda endiselt ainult öö.

No ja siis eilne õhtu ja Eurovisioon. Ausalt öeldes meeldis mulle kõige rohkem Stefan Raabi avalugu - tempokas cover Lena eelmise aasta võiduloost "Satellite". Parim algus sellele show`le läbi aegade, nagu üks kommentaator ütles. Kohe tuli ka "Puhu tuule" etenduse seltskond meelde. Enne euroshow algust ennustasime Eesti kohta ja vedasime Triinuga kihla - kaotaja peab järgmisel korral üksi süüa tegema. Mina pakkusin 5., tema 8. kohta. Selgus, et mõlemad panime suurejooneliselt mööda, nii madalat asetust nagu 24. tõesti ei oodanud. Minu lemmik oli Taani (see bänd meenutas kangesti viimasel Taani reisil pidevalt taustaks olnud Carpark Northi), aga aserite lugu oli ka algusest peale kuidagi sümpaatne. Niisiis, lähemas tulevikus on köök minu päralt ja juhuslik külaline võib vaadata rahus Kanal 11-st Gok Wani ja suure korvinumbriga naisi.

Esimene mai ehk 48 tundi Kangelaste Alleel

2011-05-03T11:55:00.000-07:00

Selle jubeda külma õhumassi taustal tuleks vist anda väike ülevaade möödunud nädalavahetusest Tartus. Ma ei olnud seal käinud ju eelmise aasta detsembrist saadik ja tuleb meenutada, et see ei ole mulle tavaliselt omane. Minu kindla veendumuse kohaselt võib selline paus isegi ohtlik olla (eelkõige vaimsele tervisele). Aga seekord polnud sisulist ettekäänet puudumiseks ja pealegi - Volber ikkagi. Niisiis loksusin ma taas unustamatus Rakvere-Tartu bussis, mille teekond hea lugemisvara (Tarmo Teder "Onanistid") kaasabil siiski tunduvalt lühem tundus. Üritasin näha linna piiril õhus hõljuvaid kampsuneid ja jälgisin sillast üle sõites hoolega Emajõe veeseisu. Magnificent!

Ega tol reede õhtul midagi erilist toimunudki. Välja arvatud õhtu lõpp pubis Underground, kus kohtasin koolivend Innarit, kes oli tulnud tsiklimeeste kokkutulekule. Ma mõtlesin, miks kõik need mustades nahktagides kollid mulle hirmu peale ei aja, siis sain aru - olen töötanud ühes Eesti põhikoolis ega karda enam midagi. Õhtu jätkus Tartu kuumas aprilliõhus. Eraldi märkimist vääriks meie ajalooõpetaja nägemine Rüütli tänaval. Ei julgenud talle teregi öelda, ta oli ka muidugi oma seltskonnaga ega näinud mind. Huvitav, et võõras linnas tuttavatega kohtudes (eriti kui nad on Kadrina taustaga) muutun ma kuidagi kohmetuks. Näiteks Siiri Saaveri, aga ka Kain Kaljaga Tartus ootamatult kohtudes ei osanud ma midagi peale tobeduste kuuldavale tuua. Üht patsutasin õlale, teisele soovisin vist jõudu. Mõlemad kohtumised toimusid ka muidugi kõrtsis. Siinkohal tasuks tsiteerida üht Tartu sõbra Lauriito sõpra: "Tänu Tartu olemasolule jääb Eestisse hulk hullumajasid rajamata". Reedest ja Undergroundist jäi meelde veel Led Zeppelini lugu "Riverside blues", mille siinkohal lisan.

Reede, esimese õhtu lugu.

Nojah, ja siis suurejoonelise volbriöö. Esiteks teeks muidugi avalduse, et kõik, kes te veel kahtlete, kuhu sügisest õppima asuda, võtke eeskujuks järgmine põhimõte: "Olgu ülikool milline tahes, peaasi et see asuks Tartus". Sest sellist vaimusuuruste paletti, nagu te selles linnas kohtate, ei kohta te kusagil mujal. Seal on, mida kuulata. Ja neilt on, mida õppida. Õhtu sai alguse Suudlevates Tudengites ja kummalisel kombel kasvas üksikuna alatud õhtu istumiseks kokkulükatud laudade taga, kus istus mälumängureid, matemaatikuid ja lausa prantsuse rahvusest inimesi. Korpidesse tungimine oli ka plaanis ja kõik läks ootamatult hästi, saime ludinal igale poole sisse ja käisime nii Ugalas, EÜS-is kui Sakalas. Vend Martini vana pintsak, püksid ja 46 number kingad tasusid end ära. Muusikast ka veidi. Untsakad ja Dagö olid platsis, aga mitte kumbagi neist ma kuulama ei sattunud. Sattusin hoopis Onu Bella diskole korp Sakalas. Imelikul kombel jäi kõigi tantsitud ja kuulatud lugude seast kõrvu hoopis tänapäevane klubilugu "Duck Sauce - Barbra Streisand." Lihtsalt jumalik oli kohata üle pika aja Kirstit, Insut ja Etsi. Eraldi kummarduse tahaks teha kõigile korp Amicitia naistele, kelle väärikus ja sära aitas nii mõnedki nende kahe õhtu jooksul kogetud ebameeldivused varjutada. Aasta pärast loodetavasti näeme.

Laupäevane päeva (ja öö) lugu.

Talved on külmad, kõrbed on lagedad, tüdrukud on nõrgad

2011-04-26T12:34:00.000-07:00

Alustasin mingi suvalise reklaami tsitaadiga, ega ma ju ise ei oska neid pealkirju lõputult välja mõelda, parem spikerdan. Aga nüüd asjast. No näe, ilm meil siin peaaegu nagu kuu aega tagasi Roomas, tegelikult isegi natuke soojem. Puhas ime, kuidas kevad tuleb. Isegi see suur lumehunnik seal Konsumi pangaautomaadi ees on ära sulanud, lausa uskumatu. Aktuaalselt jätkates, kirjanditeemade kohta ütleks pigem nagu Maimu Berg, et "liiga üldised". Kirjutada annab, aga tulukest põlema ei löö. Ise oleks tahtnud, et mind teemaga rohkem suunataks, aga eks ajad ole edasi läinud, tänapäeva õpilased ei pruugi igasugusest tsitaadist aru saada ja panevad hoolega puusse, mida eksamikeskus muidugi kõvasti kardab. Olgu kuidas on, mul see tükk õnneks ammu tehtud ja üsnagi edukalt. Abituriente vaadata on muidugi kahju, kuidas kõik need näod kaovad kooli betoonseinte vahelt aja tuiskliiva, aga ehk mõnel kooli juubeliüritusel või poes alkoholisabas siiski veel näeb.

From Blogger Pictures

Viimase poolaasta tugevaim õppevahend, tõeline ime - IRLi reklaampastakas, mille tint näib olevat lõppematu, mida on õpilastelegi laenatud, paraku valimisotsust see kallutada ei suutnud.

From Blogger Pictures

Meie surematu kevadpühade pasha. Ei avaldanud erilist muljet. Välja arvatud sidrunikoore maitse. Ma ütlesin nagu Toots, et oleks võinud rohkem rosinaid sisse panna. Eks see ole vist nostalgia kunagi poodides müügil olnud rosinatega kohupiima järele. Enam sellist ei tehta. Nämma.

Ettevaatliku kevade terviseks

2011-04-19T14:39:00.000-07:00

Pealtnäha oleks kõik nagu korras - lumi vahetab faasi, muld kuivab, linnud laulavad, puuris põrgatatakse juba palli, aga mul on ikkagi kahtlus. See kevad ei saa ju ometi tulla nagu tavaliselt. Nii palju lund oli, nii palju harjumatut ülekohut. Siiski, püüdsin nädalavahetusel traditsioone taaselustada, tutvudes taas ööga. Oo, mu ööd! Olin nad ju kõik vahepeal maha maganud! Ei olnud enam meeles, kui hea on tundide viisi pimedas toas teed juua ja vaikust kuulata. Talve- ja sügisöödega neid muidugi võrralda ei anna (juba Mati Unt kirus: "Jälle need kuradi valged ööd!"), aga südant põksuma panevad on nad ometi. Tartu ajad tulevad meelde, Kruusamäe, surnuaed ja kevad.

Täna mõtlesin, et vahepeal peaks nagu päris muusikat ka kuulama (kogu selle lõputu disko vahele). Mingi Aerosmithi lugu sattus ette, vana lemmik. Tervitan sellega kõiki abituriente, kes homme oma traksid, tutid ja ruudulised kohvrid jälle ülikondade, valgete särkide ja mustade seelikute vastu vahetavad. Päris kevad ei ole enam kaugel.

Kahekümne esimese sajandi vesi ja sool

2011-04-11T09:03:00.000-07:00

Nojah, järjekordne nädalavahetus Koerus. Varakevadine mõnu. Sai natuke puid tehtud, kirvest vibutatud, see on alati olnud maal olemise sool. Suur hirm oli, et teisel päeval rind, selg ja õlad löövad tuld välja, aga ei andnudki tunda eriti. Õhtune saun vist tegi kondid pehmeks. Teiseks märksõnaks oli muidugi vesi, aga sellega nüüd küll kõik nii lihtne ja traditsiooniline ei ole. Võta sa Mäo, Särevere või Türi ümbrus - kõik on vee all ja palju hullemini kui mina varasemast mäletan. Lumi sulab, kliima soojeneb ja selle kätte me vist sureme. Neelasin sellest hoolimata järvel rämedalt päikest, aga ma ei põdenud eriti, mul Roomast krunt all. Eile siis tuli selle tatrapudru sarnase järvejää alt vähemalt natuke kala ka. Kella kaheteist ajal muutus suur ahven paadisilla lähedal äkki aktiivseks, enne lõppu sain kätte sellise toreda pätsi, et peab tükk aega mõtlema ja mõõtma, kas see mitte ei ole minu isiklik rekord.

From Blogger Pictures

Õhtupoolik suurehitise varemetel

2011-04-07T11:06:00.000-07:00

Ja seal mu suur armastus vaikselt sulabki. Tema, Maginot` liin. See, mis oli jaanuari lõpus nagu sügav kaevik, uhke mägi, mis õppealajuhataja kooliteel koperdama pani, on nüüd räpane nire. Palju aega oli talle tegelikult antud ja suur oli tema võimsus, aga nüüd on see kõik peagi ajalooks saamas. Porikevad on käes, pole nukramat ja närvilisemat aega. Liiv, sopp, kommipaberid ja koerakaka kleebib talla all, vesi pressib kummiku august sisse. Oleks päike, oleks rohelised lehed pakatamas, pungad puhkemas, võiks veel rõõmustada, aga praegu tuleb lihtsalt vaadata, suu lahti, kuidas Pärnu jõel jää ära läheb ja Veerpalu nutab. Kala ei võta, sest kraavid on jõevee koorekohvi sarnaseks muutnud, kalad ei näe enam kudemagi minna. Õnneks koolis on kõik rõõmus: loovainete nädal on täies hoos, kohvimasin töötoas taas korras ja õpilased teavad endiselt peast erinevate suguelundite nimetusi. Pakin oma taliõnged kokku ja kruvin need seinale kui viimse reliikvia.

Rooma: viimane analüüs

2011-03-29T12:05:00.000-07:00

Jalgpallimängu ootuses (ennustan 2:0 võitu Serbiale) kribin mõned kokkuvõtvad read oma viimase reisi kohta. Hämmastav, et see oli sellel aastal juba teine. Uut oli selles viies päevas muidugi vähe. Lennuki- ja rongisõit, itaallased ja nende elu-olu ette teada. Rooma ajatud detailid, jah, need olid mul enne nägemata - selle pisiasja korvas külluslikult unustamatu teisipäev ekspert Heliga mööda kirikuid ja treppe trampides, mõned kuulsad ja vähemkuulsad ehitised ja platsid, kõik see poodide pudi-padi, aga tegelikult ei andnud Rooma mulle enam kaugeltki sellist uimastavat laksu kui Trieste külastus 2003. aastal. Itaaliale omased pildid, lõhnad ja maitsed ei rabanud enam nii nagu esimesel korral. Aga ilus oli ikkagi. Ilus astuda mööda seda "Varjuteatris" kirjeldatud basalti, nautida kuueteistkraadist ilma, seda itaalia majaseintele iseloomulikku oranzhi, roosat ja kollast, puudel rippuvaid tsitruselisi, mis oleks pärit justkui illustratsioonilt laste juturaamatus. Ja kahekesi selline reis ette võtta on ikkagi midagi hoopis muud kui üksi.

Reisi suurim pettumus oli aga seotud hoopis Eestiga. Ma millegipärast arvasin, et tagasi tulles on siin juba lõplikult soojaks läinud, et päikesepaiste, laululinnud ja must asfalt vaatavad igalt poolt vastu. Alahindasin järjekordselt sõber talve. Aga ega sellest midagi katki ole, jätkuvalt jahe ilm võimaldab ehk teha nädalavahetusel hooaja viimased jääpealsed kalapüügiliigutused.

Rooma: jalutuskäik kevadesse ja tagasi

2011-03-26T09:01:00.000-07:00

From Blogger Pictures

Mandariinid ja sidrunid. Via Alessandria.

From Blogger Pictures

Restoran ühes Rooma kõrvaltänavas. Esiplaanil spagetid mereandidega, minu lemmik.

From Blogger Pictures

Campo de` Fiori. Kuivatatud tomatid.

From Blogger Pictures

Campo de` Fiori. Palsamiäädikas, oliiviõli ja vein.

From Blogger Pictures

Colosseum õhtul.

From Blogger Pictures

Rooma. Märts. Penne all`Arrabiata.

Jääminek Tiberi jõel

2011-03-20T05:00:00.000-07:00

"Seal eemal asus Rooma! Seal asus vanade kultuuride veel suitsev ning hõõguv tulekolle, see juurestik, millest saab alguse läänelik, kristlik maailm. Kõikjal ümberringi oli veel tunda antiiki kogu selle halastamatus suursugususes.

Mind on alati hämmastama pannud inimesed, kes reisivad Rooma nagu näiteks Pariisi või Londonisse. Kahtlemata pakub Rooma nagu iga teine linn esteetilist naudingut, ent kui te tunnetate enda ligiduses mingit võimsat vaimu, kui te igal sammul kohtate midagi teile lähedast ja salajast, kui siinsamas, müüritüki juures, või seal, samba kõrval, heiastuvad teile tuttavad näod, siis on tegu teistsuguse asjaga...

1949. aastal, juba kõrges eas, otsustasin tegemata jäänu tasa teha. Kuid kui hakkasin Rooma piletit ostma, minestasin ära. Seejärel saigi Rooma sõidu plaan lõplikult maha maetud - ad acta."

Carl Gustav Jung "Mälestused, unenäod, mõtted".

Olles end Viivi Luige raamatu lugemisega reisiks põhjalikult ette valmistanud, suundun lennujaama, kaasas pakike tunnikontrolle, et ei ununeks seal kusagil lumest vabanev Eesti.

Tervistava spordipäeva järellainetus

2011-03-10T12:15:00.000-08:00

Eile oli kindlasti üks kummalisemaid koolipäevi sel õppeaastal. Peaaegu kogu kool pandi bussidesse ja sõidutati Pariisi. Tasuta! Ei ole küll tegu selle Eiffeli ja Modigliani Pariisiga, aga ikkagi! Mina küll läheks. Kui oleks suusad ja viisteist aastat noorem. Niisiis, mina ei olnud sportlik, istusin koolis ja kuulasin, kuidas erakordselt vaikseks jäänud hoone seinad murenevad. Aga ma nägin tol päeval siiski, kuidas suusatati, kuidas 2. klass pani suusad alla ja keevitas staadioniringe. Minu ülesanne oli aidata neil suusaklambreid kinni panna, seni kaua kui kehalise õpetaja kohale jõuab. Mõni tõesti vajaski abi, aga enamik mitte. Olid hoopis kõvad nagu väikesed Veerpalud. Väikesed uudishimulikud maailmaavastajad. Üks poiss pani kohe jubedast hüpekast alla ja jäi ühe suusaga. Üks tüdruk küsis, et kas sina oledki täna meie õpetaja. Igatahes sõna "geograafia" nad kuulsid esimest korda. Ei suutnud seda veel õigesti hääldada. A question of time.

Eile sain ka aru, miks legendaarse Kadrina Konsumi poe uks juba paar päeva mingi õudse pruuni papiga kaetud on. Ma ei osanud nagu midagi kahtlustada, imelik pood, olgu siis ka imelik uks. Aga eilne Postimees avaldas tõe - poodi olla öösel sisse murtud, hauaplaati kasutades, korvitäis alkoholigi kaasa võetud. Ei ole neil seal poes kerge, täna oli ka see üüratu lumekuhi poe ees otsustanud lõpuks sulama hakata, nii et ukse ette tekkinud järve olid pandud mingid puust restid. Et pääseks nende vallide vahele, kus asuvad taarapunkt ja pangaautomaat. Eile õhtul vaatasin veel kuulsa võidusamba valmimise filmi ja mõtlesin, et klaasiga on alati igavene jama.

Päevakohaseid mõtteid

2011-03-08T09:51:00.000-08:00

On abielu kui rännak pikk,
kui liivatorm Liibüa kõrbes.
Kuid üksinduski on imelik,
kui Eiffeli torn keset kõrbe.

On naisi maailmas miljoneid,
seda ilu – oh laula ja hõiska!
Sa varjamatult imetled neid,
kuid sageli üldse ei mõista.

Miks on see nii, et me arusaam,
kes arusaajam, kes kainem,
on erinev otsekui meri ja maa,
kui asfalt ja ookeanilained?

On elus vaja nii üht kui teist,
nii nõrku kui tugevaid pooli.
Mõni unistab läikivaist esemeist,
mõni juhatab klassi või kooli.

Kui läheneb kevad ja sulatab maa,
tuleb näidata sugu ja tõugu.
Täna kutsun sind välja ja tantsima ka,
laskma pikimat vastlaliugu.

Kuidas me kõik valimiskünnise ületasime

2011-03-07T10:12:00.000-08:00

Ma armastan sind. Armastan. Ütlen seda hiina keeles, sest muid keeli ma ei oska. Ma olen lihtne kalur, kes kaotas täna palju. Vaatasin sinaka kuu valgel, kuidas üle kallaste tõusnud jõgi mu maja minema viis. Ja sinu koos sellega. Aga ma ei hüpanud sulle järele, ei liigutanudki, sest peagi tõuseb päike ja mul on vaja taas tööle minna. Põllule, mida enam ei ole.

Vaatasin eile ETV valimisstuudiot. Sotsid tegid tubli tulemuse, selles osas olen rahul, räägin parem saatest endast. Ütleks, et vanasti oli see asi nagu kuidagi värskem, põnevam. Tol ajal, kui veel Tartus sai neid ülekandeid vaadatud. Nüüd nagu ei olnud midagi üllatavat. Kõik loksus lõpuks paika, ka reaktsioonid tulemustele olid vanasti ehedamad. Kommentaatorid olid vaoshoitud, saates efekte palju, aga sisu vähe. Ma panin tähele, et Treufeldt oli natuke närvis. Eksis mandaatide arvuga, puterdas. Ja puutetundliku ekraani puudus tuli saatest ilusasti välja. Kaardi näitamise reegel. Et sa saaks tulpasid klikata või neid näpuga nihutada, pead sa kasutama oma paremat kätt, aga see varjab joonist vaatajate eest! Aga ei puudunud ka tugevused, malendite kujuga riigikogu mudel oli näiteks hea, ülevaatlik.

Lühidalt: nädalavahetusel sai tehtud chillit ja kalasuppi, millest viimane hakkab juba väikest viisi legendiks saama. Reedel ei käinud ma CADrina üritusel, natuke piinlik on selle pärast, juba teist aastat järjest. Maginot` liin on jube libe, eriti meie majade poolne ots. Kui see vee peale ka võtab ja ma käntsa käin, siis kevad vist tuleb. Viivi Luige raamat ei edene ikka, ilmselt selle pärast, et alustasin pärast 65. leheküljele jõudmist lugemist otsast peale. Ma kardan, et äkki ma ei saagi teda läbi. Äkki ma olen nagu Jung, kes ei jõudnud kunagi oma Rooma. Ah, ja osa minust tahtnuks ikkagi eile väga olla Vändras, kultuurimajas ja valimiskasti juures. Neli aastat möödub ruttu.

Vabariigi sünnipäev väikese kalaga

2011-02-26T11:00:00.001-08:00

Neljapäeval, vabariigi aastapäeval, ei olnud meil mingit suurt pidulikkust. Käisime Koerus. Vaatasime vanaema üle. Lumevallid postkastide juures 2,5 meetrit, toas rahulikult ringi ukerdamas karihiired, kellest ühe sussiga maha lõin. Kaks tundi veetsin Väinjärvel, null kala. Õhtuse presidendi kõnega, kontserdiga ja kätlustseremooniaga jäin väga rahule. Haydn, Mozart, Mihkel Poll ja Runnel. Õhtul tähistasin seda päeva oma elu esimese e-valimisega. Sotsid said ühe hääle juurde umbes 4 minutiga. Päris suur saavutus, teades, kuidas ma kardan igasugu kaardimakseid ja üldse e-värki. Sinine ja must ja valge.

Reede õhtul vaatasime 4/5ndiku perega Ühtse Eesti suurkogu. See oli suurepärane! Ootamatusi täis, teravust täis, geniaalsusele kalduv. Ma ei saanud kõigi etteastete tagamõttest aru, olin segadusse viidud ja see meeldib mulle alati. Eriti head olid tekstid ja neid esitavad näitlejad. Igatahes selliseid etendusi on vaja. Mitte ainult valimiste eel. Ja rahvas saalis naeris. Naeris kohati pisarateni. Mis pani mind arvama, et see show eesti rahvast otsustavalt küll muutuma ei pane. Et kui see asi oleks mingit tulevikku ulatuvat mõju omanud, oleksid nad seal saalis surmvait olnud. Niisiis, oleme rahulikult lambad edasi. Et meiega mingil juhul midagi dramaatilist ei juhtuks.

Täna siis esimest korda sel aastal Peipsil. Oli päris külm ilm, üsna tuuline, aga minu kombinesoon pidas vapralt vastu. Noorhärra Pajussaar on mind pidevalt noominud, et miks ma seal Pärnu jõel kalal käin, kui ma midagi ei saa. Aga selgus, et ka paljukiidetud Peipsi puhul ei ole suur saak alati kindel. Isal 3-4 kg, minul 1,5 kg ringis, Martinil midagi vahepealset. Ootasin ausalt öelda paremat võttu. Kuigi huvitav oli igal juhul: autoga peale mineku süsteem ja sõit jääl, lätlaste kahekordne buss, kalameeste galerii (niisama läbustama tulnud vendadest telkidesse sulgunud proffideni), 80-sentimeetrine jää, mida tuleb puurida põlvili maas, silmapiirini ulatuv lumeväli, talvise Peipsi võlud. Lõpetuseks, Viivi Luige raamatust sai paarkümmend esimest lehekülge loetud. Raske lugeda, pidevalt tuleb tagasi pöörduda, tagasi keerata, järelikult on hea raamat.

From Blogger Pictures

Kolmkümmend kraadi armastust

2011-02-19T08:34:00.000-08:00

Kuidagi hõredaks kisub. Nii seest kui väljast. Nagu see külm õhk, mis jääb teksapükste ja naha vahele. Tihedus on suur, aga tunne on hõre. Õnneks on vähemalt tuba soe. Praegu ma kahetsen küll väga, et oma kombinesooni Vändrasse jätsin. Sellega oleks hea olnud Kadrina vahel patseerida, lumes püherdada. Aga eks sellel külmal ole plusspool ka. Eriti kui see kombineerub rahapuudusega. Eile kirjutasin üle pika aja viiesalmilise luuletuse (naistepäevaks) ja täna mõtlesin, et peaks oma sünteka koolist, kolikambri rämpsu seest ära tooma. Midagi pole teha. Kui kõht on tühjavõitu, siis kohe kisub loominguliseks.

Eurovisioonist peaks ka vist midagi rääkima (nagu suured blogimiseeskujud), aga ei tea täpselt, mida. Videosid postitada ei tahaks. Neid niigi kõik nett täis ja täna on teles saade ka. Ütlen siis ainult, et hoian pöialt "Sõpruse puiestee" loole. Seal on selline tore lause, et "naised on kaunid, kuid mehed ei taha". Ilusasti öeldud. Muu hulgas ei taha mehed ka koolis käia. Ei õppimas ega naisi vaatamas. Eile oli näiteks kolmekümnesest klassist kohal ainult kolm tüdrukut. Nii imelikult vaikne oli korraga. Nagu oleks tegu matemaatikatunniga aastal 1992. Noh, kui Vainola ja kompanii ei võida, siis saatke Ithaka Maria. Las võngutab Düsseldorfis õhku. Üks on kindel. See lumi ei sula, ei sula ära ja kevadel tuleb jälle uputus.

Von Neff, kiluvõileivad ja Ameerika

2011-02-13T06:19:00.000-08:00

Oi, see reedene Palmses-käik. Küsimus, miks mind sinna üldse kutsuti, jääb vist elu lõpuni painama, aga kindlasti oli tegu millegi sellisega, mida ma varem ei olnud kogenud. Suurte inimeste vastuvõtt. Alguses pisut kramplik käesurumistseremoonia, mis aga lõpus üsna lahedaks olemiseks kujunes. Igal juhul tundsin ma maavanema kokku kutsutud kirju kultuuriseltskonnaga teatud hingesugulust. Mida siis üritusel pakuti? Legendaarsetest kiluvõileibadest räägiti kaks korda veel enne, kui me mõisa peahoonesse sisse jõudsime. Üllatuseks olid muidugi aukülalised - Laine Jänes ja Kristiina Ojuland, kellega mind pärast koos Kadrina kultuuritöötajatega ka ühe pildi peale suruti. Muusikat tegi üks tundmatu tegelane, noor naine, kes mingit super muljet ei jätnud, aga vähemalt oskas laulda. Alguses sõnavõtte kuulates tekkis korraga meeldiv ja pisut üllatav tunne, et Eestimaa, eestlased, nii vähem kui rohkem tähtsad, on võimelised tõmbuma korraks kokku üheks hoolivaks ja sõbralikuks tombuks. Palmse kokkade pakutud toit oli nii ja naa, mõned palad olid üpris maitsvad, enam vaimustas mind Palmse siseinterjöör ise - kõik need toolid, serviisid ja maalid. Eriti meeldisid mulle von Neffi "Eesti naine lapsega" ja lauljatar Mara portree. Need olid koopiad nagu kõik muu seintel rippuv, kuid vähemalt värvilised ja kuidagi sügavad.

Laupäeval käisin Rakveres kinos "Polli päevikuid" vaatamas. Tambet Tuisk rokkis, Oda ja teised sakslased panid ka vingelt. Jäin rahule, kuigi vist mitte nii palju kui Triinu oma uue Jamie Oliveri Ameerika raamatuga. See tuletab meelde, et peab minema koju süüa tegema. Uus Rakvere kombinaadi toodang vajab järeleproovimist.

Kuidas me kalal käisime ja midagi ei saanud

2011-02-09T11:49:00.000-08:00

Nojah, kuidas seda nüüd öeldagi. Jäime ilma. Päris häbi kohe. Esimesel päeval, laupäeval, Pärnu jõel, nagu isa ütleb (ta mõtleb selle all, et me püüame Pärnu jõel Pärnu linna piires), oli minu esitus ikka eriti piinlik. Null. Isegi Anneli sai viis kala. Pühapäeval vedas küll rohkem, sain päeva suurima ahvena, aga ikkagi oli kuidagi norus tunne. Isegi see ei lohutanud, et nägime üli lähedalt üle jõejää jooksvat rebast ja nautisime päeva lõpus imeilusat päikeselist talveilma. Et minu uus kombinesoon oli igati soe ja mõnus. Eile langesin nii madalale, et tegin vormirooga külmutatud pangassiuse fileest. Ärge igaks juhuks selle kala kohta internetist lähemalt lugege, tegu on kalaga, mida kasvatatakse Vietnamis Mekongi jões, mis on väga reostatud ja igatpidi pähh. Söögiisu võib ära minna.

Päris mitu surma on olnud vahepeal. Gary Moore. Blues on asi, mis mulle alles hiljuti on hakanud meeldima. Hitid on hitid, aga Moore jäi minu mällu hoopis ühe oma vähetuntud looga, mis kunagi 90te alguses vanemate videolindile jäi - "Ready for love". Hiljem kuulasin muidugi ka teisi lugusid. Ja siis see Pühtitsa Varvara. Oi, see oli imeline ekskursioon tol kaugel varasuvel, imeline foto - meie kursuse omad kloostri püramiidjate puuriitade taustal. Vahur oma vihmavarju ja reisikohvriga. Lektor Järvet mingi kiriku kõrval kõnet pidamas. Olid ajad. Lõpetuseks ei saa ma oma edevuses ikkagi mööda minna ees seisvast üritusest, Puusanõks 2 tuleb asendada Lääne-Virumaa loomeinimeste vastuvõtuga Palmses. Seda rõõmu. Seda au.

Algaja alpinisti ülestähendused

2011-02-03T12:57:00.000-08:00

Aijah. Aeg voolab. Peaks vist juuksurisse minema. Näen välja juba nagu Elvis Presley. Täna öösel vist ei saa jälle magada. Selline programm on ees. Selline virn töid parandada: 8., 10., 11. klass. Constant alert, no blackout allowed. Aga see pole peamine erutuse põhjus. Kõik see on juba olnud. Põhiline on, kuidas uus kombinesoon välitingimustes töötab. Kui palju kala tuleb. Kas suudame ogaliku üle kavaldada? Sitta ilma ja kala ohutunnet petta? Ehk siis, Vändrasse minek ees. Mis tähendab, et kõik on võimalik, aga kõik võib ka persse minna. Ja siis tuleb pöörduda tagasi tavaellu ilma tulemuseta. Sest nagu kunagi öeldud: kogu kunst elus on leida tegevust kalapüügi vahele ja see viimane on muidugi põhiline. Ja google`dada tasub, noored. Sest täna ma teadsin Rakvere mälumängus just tänu sellele, et Devon on suurim asustamata saar maailmas.

Miks alpinism? Aga sellepärast, et osa minust tahaks selle raske alaga tegeleda. Sellepärast, et pärast Eva surma on need inimesed minu jaoks erilise tähendusega. Sellepärast, et sellest on viimasel ajal tunnis juttu olnud. Sest et see film ja raamat ("Hukkunud alpinisti" hotell) on viimasel ajal meeles mõlkunud, sellepärast et on sümboolne, et sa võtad eesmärgi ja turnid selle poole, ronid natuke ja kukud plärtsti selili. Või siis ei kuku. Lähed lõppu ja vallutad tipu. Saad kala.

From Blogger Pictures

Päeval, mil meist saab Antarktis

2011-01-30T07:38:00.000-08:00

Möödunud nädal oli traditsiooniline, kaks esimest päeva puhast kannatamist ja kolm päeva puhast naudingut. Või noh, enam-vähem puhast, olenevalt klassist. Nädalavahetuse suurimaks sündmuseks oli minu sünnipäevakingi, kalamehe kombinesooni ostmine. Anomest, Rakverest. Minu sisetunne, et see on Rakveres ainuke pood, kus võiks selliseid asju müügil olla, pidas paika. Laskmata end häirida tõsiasjast, et selle poe jahi-kalaosakonna müüja on kalale.ee portaalis täielikult maha tehtud, astusin julgelt sisse. Üleval korrusel toimetavad ju peamiselt naised. Kombinesoone oligi, kallid Norfini omad uhkelt esiplaanile seatud, punane ja kaks-kolm kollast. Ilusad. Otsustasin siiski ühe Asseri firma sinise kasuks - kõik Norfinid olid minu jaoks liiga väikesed. Paras kosmonaudi tunne, kui selga panna. Aga õudne ju ka, kui jääaugu ääres kükitamisel tagumik õmblusest rebeneb või ranne külmas tuules paljaks jääb. Samas ei saa ka valmistajafirmasid süüdistada, suurem osa kalamehi ei ole just korvpalluri mõõtu. Pigem iseloomustab neid sumomehe laius.

Eile oli ETV-s päris huvitav film Antarktika uuringutest (Neeme Raua uus sari "Püramiidi tipus"). Vello Park, kes saates pikalt oma kogemustest rääkis, käis meil kunagi Tartus looduskaitseringi üritusel esinemas, tema jutust tuli nii mõndagi tuttav ette. Näiteks et tulekahju on kõige halvem asi, mis polaaruurimisjaamas võib juhtuda. Kedagi ei ole appi kutsuda, ümberringi tühjus, mehed lihtsalt põlevad sisse. Jah, traditsioonid on meil suured, mitmeid eesti mehi on Antarktikas käinud, aga minul tekib ikkagi küsimus, kas on mõtet Eesti oma jaama alla raha matta. Liiga väikesed ja vaesed oleme selleks. Iseasi, kui me oleks oma grupiga osaline mõne suurema riigi koordineeritavas uurimistöös. Tulevikus, eks näe. Igal juhul on praegu olukord aruteluks soodus, sest me ju olemegi nagu Antarktika: lume paksus selline, mis matab autosid, Maginot` liin naabermaja juures on umbes, lumevired meenutavad juba tuuleviresid, tuul ise puhanguti sama tugev nagu Mirnõi jaamas. Kas Eestis oli tõesti kunagi suvi?

Ahjaa, eelmisel nädalal sai ära proovitud ka Vahuri soovitatud kokteil - Vana Tallinn keefiriga. Päris hüva rüübe tõesti. Ja tänane päeva nali, seitsmendik loeb geograafia õpikust ette: "Õhurõhk langeb 100 meetriga ligikaudu 13 megabaiti" (tegelikult 13 mb ehk millibaari). Laps teab, mis laps räägib.

Tagasivaade leiva ja kala jagamise tseremooniale

2011-01-24T07:11:00.000-08:00

Kiire ülevaade "Jeesuslapse nädalavahetusest". Reede hommik algas siis mulle kell neli, kui panin kalasupi keema. Oli üpris omapärane tuterdada kohvitassi, kalapoti ja arvuti vahel. Otsustasin nimelt lasta endale youtubest pidevalt meeleolumuustikat, muidu kartsin magama jääda. Kala nokkimine täielikus vaikuses oli eriti sürr, hiljem hakkasid veed kõrvalkorterites solisema. Nojah, supp valmis napilt enne kooliminekut, olin aega hästi planeerinud. Koolis siis pakkusin paari esimese tunni lastele ka kommi, mingid Belgia merekarbid, jõulu ajast. Noh ja kui tunnid läbi, tarisin viis taburetti koolist enda juurde ja asusin külalisi ootama. Päris oodates siiski ei saanud, hakkisin ka lasanje materjali valmis. Ei tea, mis mul selle lasanjega on, mulle vist meeldib see ladumine. Et esimene kiht on veel alles, kui viimast laod. Geograafia õpetamisega see küll enamasti nii ei ole. Aga jah, küllakutsutud õpetajad olid ilusasti kohal, kokku ehk kaheteistkümne ringis, vahepeal sai nad pildi tegemiseks ka kaheksakesi minu magamismati peale surutud. Supp läks peale küll, neli vaprat jäid kuni 23-ni juttu ajama ja autoõpetaja päästis meeste au. Sain kingituseks nii oma igatsetud Viivi Luige, uue köögirätiku kui ka Vana Tallinna koos keefiriga.

Laupäeval toimus aga midagi sellist, mille kohta võiks öelda "täielik ämber" või siis moodsas keeles "totaalne feil". Nimelt minu kutsutud umbes 30 külalisest ei andnud keegi näole, justkui oleks tsüklon Monika jälle tegutsemas. Muidugi, saan aru, et olen juba üsnagi vana mees ja pealegi veel hõivatud, et elan Tallinna ja Tartu mõistes kõrvalises kolkas, mida kaardi peale vaadates on libeda tee ja võimalike ümberistumiste tõttu keeruline külastada, aga lubage, kas siis tänapäeval ongi külastusraadius ainult 5 km? Ja me räägime suures osas vanadest geograafidest, kes peaks ideaalis kompassi haarama ja läbi lume rõõmuga sumpama hakkama. Või on mu ideaalid ajale jalgu jäänud? Igatahes ma vihastasin nii, et blokeerisin kaheks päevaks kõik oma sotsiaalsed võrgustikud. Pirtsutasin ühesõnaga - kui teil mind laivis vaatama tulla ei kõlba, siis ärge vaadake mind ka virtuaalis. Pikapeale ikkagi leebusin, pealegi üks inimene teatas, et hakkab mulle iga päev helistama, kui ma oma blogi sulgen. Tundus hirmutav väljavaade. Niisiis, jätkan netiavarustel seiklemist (Poogen välja arvatud, sest seal pole mul enam tõesti midagi teha), kuigi peateemast - ilmast ei oska küll enam midagi kirjutada, see näib olevat muutunud püsivalt ebastabiilseks. Mis kõige hullem, kala ka ei võta enam. Ootame suurt sula.

From Blogger Pictures

Preparations: 48 hours to go

2011-01-19T14:20:00.000-08:00

Pühendan selle sissekande meie inglise keele õpetajale (nime jätan nimetamata), igatahes on ta omapärane kuju selles mõttes, et kui teised inglise keele õpetajad räägivad töötoas olles kas eesti keelt või vene keelt või on üldse vait, siis tema räägib ikka ja ainult inglise keelt. Milline põhimõttekindlus, milline rolli sulandumine!

Aga... Lumi sulab katustel, kauaoodatud tähtpäev läheneb hirmuäratava kiirusega, niisiis ma kokkan, kokkan meeletult. Jeesus olevat toitnud leiva ja kalaga sadu inimesi, peab järele tegema. Kui ainult kõik viiskümmend õpetajat korraga sisse ei sajaks. Kui ainult mu toa seinad oleks kummist. Kui ainult sadama ei hakkaks.

From Blogger Pictures

Pott, mille ma laenasin keemiaõpetajalt ja kuhu on plaanis mahutada kuulus kalasupp.

From Blogger Pictures

Kalad, kokakunsti üks aluseid.

Veevalaja ajastu

2011-01-09T09:10:00.000-08:00

Ja õnnelikult tagasi Eestis! Õieti päris ammu juba. Sujuvalt sulandunud kodusesse lume- ja europaanikasse. Vaheaja viimastel päevadel mul tekkis küll tunne, et ma töötan lumekoristajana. Või siis, et ma olen lumejänes, lumememm. Lumekuningas ei tahaks nagu olla (kõlab kuidagi tühiselt, ajutiselt), pigem oleks Lumekuninganna, aga see oleks veidi imelik. Aga jah, see kohati 3 m kõrge lumi, see on pretsedenditu, unacceptable! No nii, tõstke ausalt käed kõik need kaasmaalased, kel reied või tagumik tänaseks päevaks natukenegi ei valuta. Nõrgad olete! Kus on teie panus ühisüritusse nimega "Eestimaa lumest vabastamine"? Eile Koerus katuselt lund maha ajades õnnestus mul lõpuks ka sealt alla kukkuda. Kuidagi poolkogemata, kühveldasin iseendal jalgealuse ära. Aktiivne loll, sellest hullemat pole. Tahaks oiata, et vigastasin ennast kohutavalt, kutsuda kauneid neide ennast põetama, aga ei. Õnneks maandusin otse kõrgesse lumehange, isegi sabakonti ei löönud ära. Niisiis, lumi määrab meie elu, sõbrad, ja üha enam, sest kätte jõudis sula ja see tähendab katastroofi: nõlvaprotsessid aktiviseeruvad, külapoodide plekk vabiseb lume all ja variseb lõpuks kokku, kõnniteedel oigavad lume, jääkamakate ja purikatega pihta saanud inimesed, liinibussidel käivad rattad all ringi...

Märkused: Peterburis sai siiski viimasel õhtul ka sushikas ära käidud. Nojah, iga päev sellist toitu ei sööks, aga paar korda aastas, miks mitte. Teiseks, keegi ütles, et uue aastaga algab Veevalaja ajastu. Ei vaidle vastu.

Vaheajal loetud raamatud:
Kaur Kender "Comeback", Henry Miller "Vähi pöörijoon", Jaan Kaplinski "Seesama jõgi", Sofi Oksanen "Puhastus", John Fowles "Prantsuse leitnandi tüdruk" (pooleli). Olen rõõsa ja rahul. Mis siis, et kolm nendest raamatutest olid varem loetud. Muuseas, ei tee üldsegi paha aastat viis-kuus või rohkem tagasi loetud raamatuid uuesti üle lugeda. Kõik nad avasid endast jälle mingeid uusi tahke, mida varem ei pannud tähele või oli elukogemust napilt. Oli lõbus, õpetlik. Et lugemisaasta jätkuks ka 2011.

From Blogger Pictures

Aastavahetus Peterburi moodi

2011-01-02T11:04:00.000-08:00

Et siis jah, tõotas tulla minu elu esimene aastavahetus väljaspool Eesti Vabariiki ja nii ka täpselt läks. Neljapäeval (30.12) käisime veel korra väljas söömas. Peterburis (aga ka Moskvas ja NYCs) on selline väike restoran nagu Mari Vanna. Tänavalt on koht peaaegu märkamatu, tegu on põhimõtteliselt tavalise korteriga, kus söögikohast annab märku vaid suur valge linaga kaetud laudade arv. Igati hubane olemine, pildid seintel, raamatud riiulis, kõrvallaudades istuvad lihtsad vene inimesed, teenindus on väga kiire. Seinal näidati vahepeal ka legendaarset filmi "Saatuse iroonia ehk hüva leili", mida saime 1. jaanuaril ka telekast vaadata. Mis veel omapärane: tuled sisse, ukse peal võtab peremees üleriided vastu ja riputab ise nagisse. Kui restoranist lahkud, antakse teele kaasa mandariin ja pakike sihvkasid. Söök on lihtne ja venepärane, me tellisime kanasuppi, borshi, pelmeene ja vareenikuid, viina, kalja, Napoleoni kooki. Kõik oli väga hea.

Aasta viimasel päeval ei olnud suuri plaane. Tegime ise ahjus traditsioonilist jõulusööki, vaatasime Vene kanalite aastavahetusprogrammi. Nojah, see telekast nonstop välja paiskuv praaznik võttis muidugi naeru suule. Estraadi igale maitsele, kõik on meeletult suureks paisutatud ja värviline nagu Venemaal tavaks. Tohutu ressurss on dekoratsioonide peale magama pandud, samas nägin väga palju väga andekaid näitlejaid, häid ideid, häid operaatoritöid. Tagatipuks olid kohale toodud muidugi vananevad lääne staarid (Army of Lovers, SNAP jt). Enne südaööd läksime Neeva äärde, vaatama ilutulestikku, mis Triinu reklaami järgi pidi olema meeletult vägev (Kadrinaga ei pidavat saama võrreldagi). Nojah, vaatasime siis pilves taevast, kümme minutit oli aega uusaastani, aga mitte midagi ei toimunud. Tuul vingus silla ümber. Näonahk külmetas. Paistis mõni üksik hale rakett. Viskasin juba kibedaid nalju. Huvitav oli muidugi samal ajal vaadata meie ümber kogunenud venelasi. Mitmed aastavahetuse tähistajad olid kostümeeritud (eriti populaarsed olid naiste jänesekõrvad), paljudel olid jõe ääres kaasas väikesed lapsed. Karjuti, kallistati, joodi shampust. Üks seltskond meie lähedal viis läbi lausa rituaali. Kaldaäärsele betoonrinnastisele pandi lumme püsti porgand, selle kõrvale mingid kummalised klotsid ja termosed, välja võeti 8-kandilised klaasid ja plastpudelid, kus loksus kahtlane vedelik. Juurde käisid ergutavad hüüded: "Davai, Natasha, davai!" Saluut läks käima alles viis minutit pärast südaööd, aga siis päris tuliselt ja võimsalt. Jäime põhilisest lasketsoonist küll pisut kaugele, aga vaatepilt oli vägev, eriti ilutulestiku lõpp. Paarikilomeetrine jalutuskäik jõe äärde tasus ennast ära.

Täna siis kasutasime legendaarse Leningradi metroo teenuseid ja käisime Iisaku katedraalis (nii muuseumis sees kui ka üleval tornis) ning ühel jõululaadal, kus tooni andsid käsitöö, karussell, uisutajad ja meega hõõgvein. Õhtul olid Nevski Prospektil liikumas meeletud rahvamassid, nii et sushi-baari sööma me ei mahtunudki (sushikad olevat kohutavalt populaarsed Peterburis, viimaste aastate tõeline hitt). Kobisime koju ja hävitasime ära viimased riismed eile kokku keedetud tomatimöginast. Legend seegi.

From Blogger Pictures

Oksana, Karl ja 200 grammi viina

2010-12-29T13:30:00.000-08:00

Sõidan imeilusa kollase bussiga Tallinnast Peterburi poole ja loen Kaur Kenderit. Tekst (tema viimane teos "Comeback") haakub Venemaa teemaga igatahes väga hästi. Kõik see suur raha, karmid mehed, litsid ja muidugi viin. Viin, mida juuakse romaanis suurte lonksude kaupa suurtest pudelitest. Raamat saab ruttu läbi ja imetlus täidab mu rinda. Kender on ikka kõva. Jõuame Narvas piirile, ronime bussist välja, näitan piirivalvurile passi. Uuritakse kaua, väga kaua, aga lastakse ikkagi läbi. Ainus Eesti pass selles bussis, kõik teised on Venemaa kodanikud. Jõuame piiritsoonist läbi, pimeduses vilksatavad mööda vapustavalt kaunid Vene naispiirivalvurid (Kenderil oleks nad kindlasti õige ruttu lahti riietatud ja osaleksid romaani antikangelase Karl Pajupuuga mõnes pikantses stseenis koos minibaari ja hiigelsuurte dildodega), hiljem teeäärsed puud ja majad, viimased kenasti otsapidi tee poole, nagu rahvuslik ehitustraditsioon ette näeb. Lõpuks paistab Balti vaksal. Mulle tuleb meelde, et pidin ka Vaikmaa poolt Peterburi tervitama, teen selle rituaali omal moel ära. Astun külma Euraasia talveõhtusse. Kedagi ei ole vastu tulnud, ärevus kasvab. Tuttav punaste numbrimärkidega auto korjab mu lumepudrusest linnast lõpuks siiski peale. I love you, you pay my rent... (Pet Shop Boys, "Rent").

Kiired jõulud ja aeglased bussid

2010-12-28T07:39:00.000-08:00

Oh vaheaeg, vaheaeg, millal sina tuled? Käes ta ongi, suur osa sellest ka juba otsas. Nädala ülevaadet tuleks ehk siiski alustada kooli jõulupeost. Lühidalt: ootasin sellest jõuluballist pisut enamat, aga samas ei pettunud. Mis näidenditesse puutub, siis üllatusi oli vähevõitu, enamik oli läinud lihtsama vastupanu teed. Tõstaks esile Rainari Zenja Fokinit ja Hanna Saagimit (kasvas veendumus, et eelmisel kevadel oleks tulnud Hannal tamburiin käest võtta ja ta lavale möllama lükata), 12ndad ei näidanud midagi uut, lasid vana rasva peal. Mina sain ka oma näitleja tuleristsed Kadrina kooli aula laval. Kuna ma ei saanud endale meest (Meelis Vaher jäi haigeks) ega ka naist (Lauri Kase keeldus mängimast, viidates oma puudulikule mänguoskusele), siis pidin esitatavas reklaamis (Rakvere lihakombinaat, Priit Võigemast ja Mirtel Pohla teevad originaali) mängima nii mehe kui naise osa. Läks peale küll, vähemalt naerdi õigete kohtade peal. Üritusele tellitud bänd oli ehk pisut liiga odav, poisid laulsid lõdvalt ja mööda, aga nende jauramine muutus lõpuks siiski kuidagi armsaks oma lihtsate lugude ja popurriidega.

Ja jõulud ongi läbi. Kuidagi kiiresti läksid, meeletu ringisõitmise vaimus. Suur hirm oli lumme kinnijäämise ees, aga esiveoline Volkswagen Passat 2.0 vedas uhkelt välja. Sai käidud nii Nõmmel, Imaveres kui Koerus. Triinu isa juurest jäid meelde mõnusad jõululaulud, mille tagajärjel avastasin end täna hommikul Mono Fansi kuulamast. Milline pühaduseteotus! Paras rõvedus neile, kes pole 1997. aasta soojal sumedal hämaral rohelisel kevadel Tartu laululava kõrval nende hitte kuulanud. Üldse olen viimasel ajal palju muusikat kuulanud, palju laulnud. Peamiselt Mark Ashley lugusid, aga ka Bad Boys Blue ja Kelly Family omi. Korteri seinad õnneks vist ei lindista. Naabrid pole veel kaebama tulnud. Homme seisab ees vaevarikas bussisõit Peterburi, aga ma olen optimistlik. Kindlasti ei saa see olla hullem kui Rakvere-Tartu liin. Siiri Etverk ütles kunagi, et sellest tüütumat ei ole. Nõus, isegi New York-Pittsburgh ots (594 km) tundus kuidagi talutavam. Eks paistab, piiriületus ju ka veel paketi sees.

Jõulukingitustega olen väga rahul. Kuldne marmõss, mille kinkis vend Martin, tegi järgmisel päeval Väinjärvel puhta töö. Mitte keegi ei saanud nii palju ega nii suuri ahvenaid kui mina. Algaja õnn, arvas isa. Kindlasti. Kui oled talvise kalapüügi põhitõed ja nipid poisile kätte andnud, lasknud tal üle 20 aasta enda kõrval püüda, annad talle kasutada veel viimase peal varustuse, siis pole ime, et jääd järjest sagedamini ise häbisse. Kadri kingitud lips oli ka kena üllatus. Triibuline, panen oma roosa ja tumesinise kõrvale aukohale. Ilmselt nägi jõuluvana usin abiline seda lauset, mille üks mu 7. klassi tüdruk oli kirjutanud geograafia töövihiku tagakaanele: "Õpetajal on kole lips." Jah, lapsed, ilmselt tuleb just ebasobivast riietusest otsida põhjust, miks teie õpetaja küüditatakse aastavahetuseks Venemaa loodepiirkondadesse. Lõpetuseks veel selline info, et ma kustutasin oma orkuti konto ära. Olen rõõmus ja uhke, et kuigi oli kahju, kuigi silmanurka ilmus nostalgiapisar, suutsin olla julm. Suutsin olla aus. Alanud on Facebooki ajastu.

Talve alguse puhul

2010-12-21T12:46:00.000-08:00

Nojah, võtan riski ja piilun selle meeletu lumevalli tagant välja, teen suu lahti. Sest ega paremaks ei lähe. Tuba on sigakülm, ehkki temperatuur sõltub tugevalt tuule suunast. Kalale ei saa. Siiski on märgata mõningaid positiivsed muutusi - veerand hakkab läbi saama, igasugu jõhkardid näivad olevat vahepeal jõudu kaotanud, Metro-Goldwyn-Mayer tuli kriisist välja (kes küll ei mäletaks meie põlvkonnast seda möirgavat lõvi Tomi ja Jerry multikate alguses), ilm pöördub vist ka ikkagi lõpuks plussi. Täna vaatasin pikalt ETV-d. Esmalt dokumentaal Islandi kurikuulsast vulkaanist, ei olnud seda enne näinud. Üritasin isegi lindistada, aga tehnilised võimed vedasid alt. Selle tuha kahjulikku mõju lennukitele (imepeen tuhk sulab nagu klaas turbiini seintele ja peatab lõpuks mootori) ei olnud mulle veel keegi ära seletanud, vaatasin huviga. Aga noh, see põhiline mees filmis, kes kopteriga ringi sõitis, oli muidugi täielik vulkaanihull. Pandagu ta lühema keti otsa. Kui Katla purskama hakkab, hüppab viimati veel vaimustusest magma sisse. Edasi tuli väga südamlik saade näitleja Ago Andersonist (Ago meenuab ühte mu klassivenda, nii oma oleku, 110 kg, tsiklisõidu armastuse kui ka suhtumisega kooli ;). Kena oli suitsuahju stseen ja üldse oli saade mõnus lugu sellest, kuidas vaikselt (ja hingega) oma asja ajades võib jõuda tippu. Aga nüüd hakakem siis keetma pruuni riisi ja homme vaatan üle, mis imeasi on Kadrina kooli jõuluball.

2010-12-18T07:57:00.000-08:00

Jumal kui hea, et sa kunagi midagi ei analüüsi
näiteks ilma, välispoliitilist olukorda või meie suhet
et sa libised vaikselt uksest sisse ja lähed üles
nõuad süüa, tassikest teed või seksi (nagu üks kord juhtus)

Küll on hea, et meil pole praktiliselt midagi oma
et me ei pea tülitsema naabritega mingite ruutmeetrite pärast
karjuma remondimehe peale, kui see on veekraani puruks keeranud
ei pea muretsema, kas meie korter on ikka piisavalt nooblis linnaosas
või kas meie auto näeb naabri oma kõrval uhke välja

Kui hea, et sa ei uuri, mitu korda ma sel kuul tolmu olen pühkinud
kellega ma veetsin linnas öö, kuhu mu säästud kaovad

Isegi su puudused, mis mind teiste puhul kindlasti häiriksid
on hakanud mulle meeldima
kuidas sa pead lõputuid telefonikõnesid sugulaste ja töökaaslastega
kuidas sa lased mul üksi kogu kalasupi valmis keeta
ilmudes lõpus nagu muuseas soola ja tilli lisama
kuidas ma pean sulle keetma kohvi, kreemitama su selga

Ma ei tea, kas meil kunagi saab olema lapsi
kas me saame kunagi päris oma maja või auto
või kas me üldse jääme kokku, elama külg külje kõrval saja aastaseks

Tean ainult seda, et olles sinuga ei pea ma olema keegi teine
tean, et sa annad mulle midagi, mida keegi teine ei saa mulle anda

(kirjutatud 17. ja 18. detsembril 2010 Kadrinas ürituse "Luulelaine" tarbeks)

From Blogger Pictures

Veerandilõpu anatoomia

2010-12-15T09:35:00.000-08:00

"Appi, appi, appi! Õudne, õudne, õudne!!" Nii võiks karjatada praeguse olukorra peale koolis. Samasuguseid sõnu kasutas kunagi Margit Adorf ühe Ene Mihkelsoni luulekogu arvustuses. Eile ei olnud tahtmist nelja inimese sünnipäevapeol videosaalis suudki lahti teha, rääkimata nooruslike 45-, 55- ja 65-aastaste õpetajatega tantsimisest. Milles siis asi? Tegelikult eimilleski. Kõik on ju nähtud, kõik varem mustrisse seatud, kogetud. Veerandi lõppudes muutuvadki lapsed tavaliselt vägivaldsemaks ja ükskõiksemaks, aga ometi on mõni nüanss ikkagi iga kord erinev. Seekord langeb see kõik ka globaalselt väga rahutule pinnale. Maailm näib olevat hulluks läinud: lumesadu ei taha enam lõppeda, mingi Wikileaks`i kohtuasi on üleval (mis on põhimõtteline, sest näitab, kas riigid julgevad omavahelises suhtluses mängida ausat mängu või ei), Kaplinski ei kirjuta enam eesti keeles, meil sureb üks käsipalli- või võrkpallitreener nädalas. Aga tuleb kuidagi end tasakaalu saada, vähem traumaohtlikke kohti külastada, vähem netis kolada. Siis on kõik hästi. Konsumi esine on nüüd ka puhtaks lükatud, pääseb ilma lumelabidata poodi sisse. Ega muud vaja olegi. Jõuludeks paluksin Viivi Luige kahte uut raamatut. Mulle meeldivad teatavasti naised, kes vähe räägivad, aga veel enam meeldivad mulle naised, kes ei loobu, kes jäävad valitud tegevusvaldkonnale truuks. Et siis jah, Viivi Luik. Kui saab ka topelt, las olla, viin ühe komplekti maale. Peabki varsti minema oma luulelaegast avama, laupäeval lubasin raamatukogus üles astuda.

Wyatt Earp: What makes a man like Ringo, Doc? What makes him do the things he does?
Doc Holliday: A man like Ringo has a great empty hole through the middle of him. He can never kill enough, or steal enough, or inflict enough pain to ever fill it.
Wyatt Earp: What does he need?
Doc Holliday: Revenge.
Wyatt Earp: For what?
Doc Holliday: Being born.

(Tombstone, USA vestern, 1993)

Kohutav Monika 2

2010-12-10T09:40:00.000-08:00

Ega ma oma ennustusega palju mööda ei pannud. Täna tantsis kogu koolipere Monika rütmis. Või noh, vähemalt need, kes kohale olid riskinud tulla. Kohe koolipäeva alguses käsutati kõik õpetajad metoodikasse, vallavanem teatas, et asi on halb, lapsed loeti üle ja siis selgus, et teise tunni järel on söömine ja siis saavad Kadrina omad koju minna (ülejäänud bussidega või kes kuidas). Nojah, ööst ma ei räägigi, see ei olnud just eriti efektiivne magamine. Koolist tulles osutusid muidugi ületamatuteks vaatepiltideks Konsumi poe uks ja pangaautomaat, mõlema juurde viis rinnakõrgune pikk ja kitsas lumetunnel. Ja Raul Leppiku teadaandeid Virumaade piirilt, põhilisest sündmuskohast, oli muidugi õõvastav lugeda. Mida sa küll oled teinud, Monika?

Tervitan järgneva looga mõningaid lundpõlgavaid kaasmaalasi, keda täna koolis või Kadrina vahel nägin: Carmen, Kaspar, Sander, Lemme, Meelis, Andres, Mare, Jaan, Mari, Hilja, Tiina, Ragnar, see naabermaja mees, kes kaks tundi ümber oma auto lund rookis ja üks punase karvaga koer, kes majadevahelisel puhtal teelõigul kiireid jooksusamme tegi. Ja muidugi Siimu, Egertit, Annikat, Marikat, Kaini ja Dianat. Kõik on puhas juhus, kõik on puhas seaduspärasus.

Kohutav Monika

2010-12-09T11:39:00.000-08:00

Põhjamaa, me sünnimaa... Just nii laulsime täna Rakvere mälumängust koju sõites. Ja rõõmsalt laulsime, lausa itsitasime, sest istusime soojas autos, millel oli neljarattavedu. Mälumängule jättis torm muidugi oma jälje. Juba alguses ütles meie punktiarvestaja, proua Maris, et kuulge, rahvas, alustame veerandist, on veel tulijaid. "Kohutav Monika," lisas ta veel. Kohale sõites meenutasime heldinult 2008. aasta novembri tormi ja ka üht varasemat, mis möllas vist 1998. aastal. Et kuidas koolis olid ainult pooled lapsed ja autod jäid kõhu peale lumme kinni. Tagasiteel oli muidugi ka probleeme. Lagedal, Kõrgemäe kandis ja enne Kadrinat ei näinud sisuliselt midagi, lisaks jäi meie ees kinni lumelükkamismasin. Tagurdasime kuidagi ja saime edasi liikuda. Muidugi kirjutasin ma oma ülevaate liiga vara, homne päev pakub kindlasti nii mõnegi huvitava üllatuse. Kooli kinnipanekut ma, täiesti siiralt, siiski ei looda. Reede kuulub mu lemmikpäevade hulka.

Kus kulgeb kuu

2010-12-08T08:58:00.000-08:00

Ei no elu ikka üllatab, üllatab täiega. Nagu geograafiaolümpiaadi tulemused, mida eesrindlik noorsugu üle kogu vabariigi terve pühapäeva ja esmaspäeva pikisilmi ootas. Nagu see minu spontaanne osalemine tänases Tõnis Saki mälumängus. Ja nagu see uskumatu sündmus, mis juhtus esmaspäeval koolis. Kaks päeva ootasin, millal elu tagasi normaalsetesse rööbastesse läheb, kilekott peast tõmmatakse ja saab lõpuks oma unarusse jäänud blogi uuendada. Aga kannatlikkus on ikka hea. Üks minu lemmikvanasõnu on, et ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui see keedetakse. Töötab alati.

Loomulikult tuleks alustada geograafide valgest repsist, mida plaanide kohaselt külastasin. Tartu, raisk, ta on ju talvel nii ilus, et valus hakkab. Kõik vastas ootustele, peaks ütlema. Oli tore kursuse kokkusaamine (traditsioonilises asukohas, ehkki mõnevõrra vähendatud koosseisus), tore afterpidu hea ansambliga, tore tiksumine Tartu kõrtsides hommikuni välja. Palju taaskohtumisi oli. Isegi Päkat nägin, ta lubas kindlasti Islandile tagasi minna. Oli ka palju muud ammunägemata rahvast. Sellega seoses on mul ka üks avaldus. On ju üldteada fakt, et TÜ geograafidel on alati olnud väga ilusad mehed (vaadake kasvõi meie kursust!). Ma lisaksin siia veel tähelepaneku, et meil on ka väga kenad naised (eriti võrreldes bioloogide ja geoloogidega). Isegi legendaarsed Kõri ja Korsten tundusid sellel peol lausa veetlevad persoonid.

Sissekande pealkirja (nende väljamõtlemine on ju kõige põnevam, kas pole?) laenasin Inese laulust, mis sisaldus A Le Coqi Music Boxis teemal "Elus on jõule". Igatahes kõige ilusam laul sellel plaadil, edestab napilt Maarja lugu "Lumeta". Momendil visklen siseheitlustes, kas minna nädalavahetusel Vändrasse kalale või mitte. Ilget tormi lubab, pärast seda kõvasid külmakraade. Aga elu on näidanud, et mis puutub kalapüüki, siis selle poole kalduvaid otsuseid ei ole tulnud kunagi kahetseda.

Pihtimused Maginot` liinilt

2010-12-01T08:35:00.000-08:00

Oh laula ja hõiska, sest talv on käes. Õudselt suur kalasaak pühapäeval Pärnu jõe jäält. Sügavkülm on ahvenaid täis. Kes tahab kalasuppi keeta, võtku minuga ühendust. Ja pealegi, side effects, poe juurest Kalevipoja 8 maja juurde viib nüüd pikk ja kitsas kaevik, justkui Maginot` liin. Seda läbides tuleb tahtmine end pisut küüru tõmmata, äkki saksa automaatur tõmbab tule peale. See tohutu lumi meenutab muidugi ka eelmist aastat, aga siis oli kõik hoopis dramaatilisem. Paneelmajade vahel kõrgus tohutu lumevall, mida iga kooli või poe poole mineja pidi suure vaevaga ületama. Jah, isegi meie algklasside õppealajuhatajat juhtusin selle hunniku otsas ükskord turnimas nägema. Aga see lumi siis, jah, kliima soojenemise pooldajate õudusunenägu muidugi. Mingi sajandi rekord vähemalt. Sellest nn järveefektist (termin pärit Suure Järvistu piirkonnast USA-s) olin varem ka kuulnud, aga seda et see Läänemere piirkonnas ilma teeb, ma veel ei teadnud.

Olümpiaadile minejaid sai täna pisut piinatud. Teadmisi jagatud. Ega ma ei kurda. Potentsiaali on. Tublid tüdrukud kõik. Et viitsivad sellise marginaalse ainega jännata. Aga ega geograafia meeldigi kõigile. See on nagu diskomuusika, seda võib kas armastada või vihata, muid variante eriti ei ole. Viimases olen tänasest eriti veendunud, sest avastasin youtube-st järjekordse Mark Ashley maiuspala, loo pealkirjaga "It`s all over". Laupäeval armsalt lumisesse Tartusse, ülikõvale üritusele geograafia osakond 91, jee-jee. Oijah, tuli selline natuke Maris Pritsoni stiilis postitus, aga ega klassikuid, usun, ei ole patt jäljendada.

Vändra metsas Pärnumaal

2010-11-27T12:52:00.000-08:00

Talvise kalapüügihooaja alguse puhul võtan seekord lühidalt sõna Vändrast (teadmiseks nendele, kellel kodumaa geograafia ähmasevõitu, tegu on Põhja-Pärnumaal asuva aleviga, kus elab hetkel umbes 2600 inimest). Kunagisse kodukohta sai sõidetud heas usus, et jää Pärnu jõel juba kannab. Peab ütlema, et olime seniseid külmakraade tugevasti üle hinnanud (või alla, kuradi Celsius, nende negatiivsete väärtustega on alati jama), igatahes ei julgenud me täna veel suure jõe haprale kaldaäärsele jääle minna. Tundus liiga õhuke, liiga kahtlane ja liiga eluohtlik. Jääaluseks kalapüügiks leidsime siiski võimaluse tillukesel Vändra jõel Wendre paisu peal. Ja nagu seda ka varem on sageli juhtunud - kui keegi kala ei saa, siis mina ainsana saan (mõnikord juhtub ka muidugi vastupidi). Sündis nimelt see, et ma suutsin napilt meetrisügavusest veest välja meelitada viis ahvenat. Talipüügihooaeg on selle tagasihoidliku saagiga igatahes uhkelt avatud. Homme pääseme loodatavasti ka juba suurele jõele ja seal võib juhtuda imesid.

My top ten places in the world

2010-11-20T09:26:00.000-08:00

Geograafia ainenädalast (eriti Traveler IQ-st) inspireerituna hakkasin täna mõtlema nende kohtade peale, kus olen ise elu jooksul käinud. Avaldan oma edetabeli enam meeldinud ja vähem meeldinud paikade kohta. Märkasin, et imelikult palju on nende sekka sattunud linnu, eriti bussi-, lennu- ja raudteejaamu. Nii positiivses kui negatiivses nimekirjas. Aga eks see jaamade ja reisimise asi olegi selline love and hate relationship.

Top 10 meeldivad paigad maailmas

10. Bergeni puitmajade rajoon, Norra - ilus, rändasin seal ajas kolm sajandit tagasi
9. Kopenhaageni lennujaam, Taani - magusad lõhnad ja kaunid inimesed, täiuslik kapitalism
8. Pärnu vanalinn, Eesti - pontshikubaar ja kunagised plaadipoed, 80ndate nostalgia
7. Golden Triangle, Pittsburgh, Ameerika Ühendriigid - sillad, pilvelõhkujad ja kolm jõge, mida ühest linnast veel tahta
6. Ljubljana raudteejaam, Sloveenia - lõputu ootamine, mõttemäng surmaga, kojamehed ja üksildased rändajad, kummaline, ent positiivne kogemus
5. Luuletaja Preshereni ausammas, Ljubljana, Sloveenia - räpane ja kaunis Ida-Euroopa, just selline nagu mulle meeldib
4. Tallinna vanalinn, Eesti - vihkamisest on saanud armastus
3. Miramare lahesopp, Trieste, Itaalia - esimene kohtumine Itaaliaga, täielik positiivne shokk
2. Tartu vanalinn, Rüütli tänav, Eesti - teine kodu
1. Soo-Otsa talu, Koeru vald, Eesti - päris kodu

Top 10 ebameeldivad paigad maailmas

10. Rakvere bussijaam, Eesti - liiga palju kahtlast kontingenti ühe Eesti provintsilinna jaoks
9. Paide bussijaam, Eesti - mõttetu, lihtsalt mõttetu, pole nõukogude ajast saadik grammigi muutunud
8. Frankfurti lennujaam, Saksamaa - liiga suur, liiga palju klaasi, õli ja raha järele haisev
7. Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Eesti - pidev oht ära eksida ja peksa saada
6. Central Park, New York, Ameerika Ühendriigid - hobusesõnnikut rohkem kui inimesi
5. Pekingi mitteametlik lihaturg, Hiina - kärbestega kaetud rümbad, puruvaesed vanamehed ja lapsed pilpaküla taustal, Hiina fassaaditagune pool
4. Stockholm, Rootsi - igav, igav, igav, lisaks ka naiivne
3. Helsingi, Soome - igav, igav, igav, naiivne, lisaks ka veel kole
2. Polikliinikute ooteruumid, Eesti - masendus kuubis, üritan igati vältida
1. Läänemere kruiisilaevad, Eesti-Rootsi - näiline glamuur ja turvalisus, tegelikkuses inimkõntsa kogunemispaik, pätipesa, jäin seal oma passist ilma

Kui tuled kustuvad ehk kuidas me geograafid olime

2010-11-20T04:47:00.000-08:00

Jälle üks asi on ideest teostuseni viidud. Olgu mis oli, aga kui sa oma seemnevilja natukest just klaasile või plastikule ei külva, vaid näiteks betoonile või puitpõrandale (mõlemat leidub siin koolis suurtes kogustes), võrsub sellest ikka midagi. Taimel on lihtsalt vaja tükikest pinnast, kuhu oma juured ajada. Murenemine on ju pidev protsess. Ma tean, seitsmenda õpikust lugesin. Jätsin meelde. Nagu ka keskkoolis selle, et süsinik on neljavalentne.

Äsja lõppenud geograafia nädalast sündis muidugi palju igasuguseid huvitavaid mõtteid ja järeldusi, näiteks see, et nii pimedale ajale enam tulevikus midagi planeerida ei tasu. Eile, kui õpilasnurk pärast lõpuüritust tühjenes ja läksin oma reklaamplakateid maha võtma, sain sellest lõplikult aru. Panin küll koridoris nii palju tulesid põlema kui sain, aga ikka oli nii pime, et võtsin paberid maha enam-vähem käsikaudu. Teiseks, mida oli ka muidugi ajaloole tuginedes oodata, põhikooli aktiivsus ületas suurelt keskkooli oma. Kolmandaks, kui anda õpilastele ülesandeid, mis ei nõua otseselt teadmisi (kujutluskaartide joonistamine, Traveler-IQ mäng), siis ei pruugi osaleja vanus tema edukuses üldse erilist rolli mängida. Selgus muidugi veel üht koma teist, mille jätan enda teada. Igatahes on see kõik nüüd läbi, parem õlg on erinevas formaadis ja raskusastmes kottide kandmisest madalaks vajunud ja samm töntsiks jäänud, eile ei suutnud ma enam rahvamajja pidussegi minna, kuigi oli plaanis (Moskva olümpiamängud, ometigi!), varisesin lihtsalt voodisse. Eks nüüd, pärast pingelangust, tuleb vist haigus kallale. Peab püüdma rutiini säilitada, mitte tegevusetusse vajuda. Ja järgmisel nädalavahetusel kalale, olgu ilm ja jääolud millised tahes. Lõpetaksin ühe tsitaadiga, mis sisaldus minu eilses powerpointi slaidiprogrammis, ja mis mulle hirmsasti meeldib.

"Mathematics was hard, dull work. Geography pleased me more. For dancing I was quite enthusiastic." John James Audubon

Järgnevat muusikapala aga tuleks kuulata üksinda ja kindlasti pimedas, kui tuled on kustunud.

Kill Bill vol. 3

2010-11-11T10:57:00.000-08:00

"Valge reps on selline üritus, mille tarvis naised otsivad kapist oma kõige ilusamad kingad ja lähevad ostavad uue kleidi, mehed ajavad pükstele viigid sisse ja panevad kõige pidulikuma pintsaku selga. Siis minnakse kõik ühte suurde saali ja . . ."
- tundmatu blogija

Kommentaarid on liigsed. Kui must reps, millest hiljaaegu kirjutasin, ei naudi vanemate geograafide poolt just erilist külastatavust, siis valge reps on paratamatus. Lihtsalt igal aastal teatud ajal, oi, see aeg on ilus - eeltalv, või nagu mõnikord on juhtunud, lausa talv, lumi on maas ja seda langeb vaikselt juurde, kui me kõik sujuva inimvooluna Tartusse liigume. Saksa Kultuuri Instituuti või Vanemuisesse. Pidu pidama, vahel enne ka korvpalli mängima. Igatahes, nüüd on see aeg jälle käes ja minek tuleb.

Tänase sissekande pealkiri vajaks ilmselt kommentaari. Esiteks, eile näitas telekast Kill Billi esimest osa, mis on minu meelest parim. Teine on juba lahjem. Aga teiseks, hakkasin puudust tundma oma kunagisest blogist, mida ma pidasin oma koduleheküljel ülikooli serveris, blogi, mille üks õnnestunumaid postitusi kandis samuti nime Kill Bill. Selles kommenteerisin ma Eesti kõrghariduse hetkeseisu. Tõin seal ära ka oma ideaali - üks õpetaja, üks õpilane. Ja see õpilane läks õpetaja juurde ise, nagu Must Mamba läks Okinawa saarele mõõgameistri juurde. Häid sissekandeid oli teisigi. Kahju vaid, et ma kogu selle hindamatu vara ühe rumala tuju ajel lõplikult ära kustutasin.

Ja tänane pommuudis. Ma sain kirja oma esimese Rakvere mälumängu soolo. Kujutate ette, mina, kõigi nende teatmeteostest läbi imbunud, vuntsidega ja nahktagides mälumängu-gurude seas! Muidugi sai see olla vaid muusikaküsimus, geograafias-looduses pole ma kunagi säranud. Aga jah, uskumatu, et keegi ei tundunud ära Placebot. Tõsi, mälumängurid on küll enamasti vanemapoolsed mehed, aga siiski, ikka veel ei tunta! Minu lemmikute hulka Placebo mõistagi ei kuulu, aga tean selle laulja häält küll. Haleda irooniana kuulsin seda bändi esimesena Tartu NAK-i suvepäevadel, kus minu kallal mõnuga ilguti, kui ma spontaanselt vale ansambli pakkusin. Aga nüüd, neli aastat hiljem, oli sellest fopaast rasvaselt kasu! Auhinnaks sain suvalise CD: Ultravox - Revelation. Mida iganes. Bänd on tuttav, aga ühtegi lugu ei tea. Kunagi, aastal 2011, lasen korteris tuled maha, panen plaadi masinasse ja kuulan selle ribadeks.

Kolmanda maailmasõja ootel

2010-11-09T12:37:00.000-08:00

"Kaevikuliinide vahel oli eikellegimaa, mida ületada oli raske, sest seal asusid okastraat-tõkked. Maa oli suurtükimürskudest üles küntud, asus snaiprite tule all ja võis olla mineeritud. Mürsulehtritesse kogunes gaasirünnaku järel ka õhust raskem mürkgaas." (Katkend netist leitud ajaloo konspektist). Kõlab nagu minu tavaline koolipäev :)

Aga positiivset kraami ka. Põhjendamatult entusiastlikult olen ma käivitanud geograafia nädala ürituste seeria. Ei tea, kas tasus, mõtlesin eelmisel nädalal, kui üritasin sellest tunnis juttu teha. Üksikud huvitatud näod, nende taustaks üldine apaatsus. Ei hakka hukka mõistma. Kui ma oleks tänane abiturient, siis ma ka vist tõenäoliselt loobuks. No mida veel, millegi sellisega minu aega raiskama, pealegi, ma võin seal ju ebaõnnestuda! Ah, tühja kah. Hilja põdeda juba. See pea ees vastu betoonposti jooksmine muutub juba kuidagi traditsiooniks. Kas või see näidend eelmine aasta, enam seda küll ette ei võtaks. See tundub tagantjärgi nagu mingi Lumekuninganna muinasjutt. Aga üht võin öelda. Kadrina kooli õpilasnurk pole viimase 25 aasta jooksul nii palju rasket rokki kuulnud kui täna õhtul. Tervelt viis ja pool minutit. Testisime Andresega wifit, ekraani ja heli. Ikka järgmise reede ürituse heaks. Orienteerumise jätsin nädala kavast siiski välja. Lumi, mis siin vahepeal sadas, võib selliste ilmadega iga hetk jälle veeks sulada ja vett ma kardan.

Tahaks veel peatuda tänasel päeval, õigemini õhtupoolikul, oli ju mardijooksmise õhtu. Lauldi ja koputati minugi ukse taga, sisse ei lasknud ma siiski kedagi. Las kobistavad teiste õpetajate uste taga. Õpilaskodu kasvatajal on külmkapis kindlasti häid marineeritud kurke. Mul jälle poleks lastele midagi anda olnud. Kommi ma praktiliselt enam ei söö, õlut oleks kohatu pakkuda, vanad kontrolltööd neid vaevalt külmas sügisöös aitavad, kui nad neist just kuhugi suurt lõket ei tee. Aga kogu see krabin ukse taga meenutas mulle siiski üht kadrijooksu Vändras sada aastat tagasi, kui sai koos klassivend Tanel Bergmanniga, jubedad maskid ees, mõnede tuttavate lapsevanemate korterid laulu, nalja ja viljaga läbi käidud. Kahju, et keegi seda ringkäiku ei filminud. Oleks olnud tore õppevideo tulevastele põlvedele.

Vihm nr 28

2010-11-03T14:00:00.000-07:00

Oli mis oli, aga seda tänast vihma ma enam ei imetlenud. Ei olnud enam selline tore, kõditav ja romantiline, torkis ebamugavalt ja niisutas niisama. Eks ole ka mitu üsna magedat koolipäeva olnud viimasel ajal. Nagu see nädala algus ikka. Koolimaja veel pime ka nagu õudusfilmis. Aga õpilased seevastu teevad ainult rõõmu. Eile vaatasin tuimalt pealt, kuidas üks mu kaheksanda poiss tegi minu silme all Traveler-IQs üle 600 000 punkti, ehk ületas minu enda rekordi umbes 60 000-70 000 punktiga. Ja kaks korda veel. See on ju huvi, see on ju areng! Edasi, töötoa kohvimasin töötab, paljundus ka, näidendi laatsaretist vähemalt Maris näib olevat terveks saanud, Vene viisa on käes, minu kleeplindid rõdu ustel toimivad, rahvas käib endiselt aktiivselt mälukas, mis sest et ainult kolm võistkonda korraga, Koit tegi täna signaalvähi küsimuse kohta tabava märkuse, see kõik on ju märk progressist!

Aga siis läks veel paremaks. Tulin koju ja nägin netist, et Roxette on jälle Tallinna esinema tulemas. Ei ole küll kunagi selle bändi kontserdil käinud, aga nagu soe tekk oleks üle selja tõmmatud. Tuju läks kohe heaks. Panin pohlaga ahjukana ahju ja siis läks olemine veel kenamaks. Sõber Mait oli Facebookis postitanud ridamisi viiteid 80ndate muusikavideotele, millest mõnedki ka mulle meeldivad. Aga imelik on see aeg, see muusika, tema seotus sinu ruumiga. Täna mälukas lasksin ühe küsimusena Pet Shop Boysi ja seitsmendad tulid pärast ütlema, et nad ei teagi seda ansamblit, et nad polnud veel sündinudki, kui mina seda juba kuulasin. Oleks peaaegu hakanud neile rääkima Karepa laagrist ´88. Peaaegu oleks karjatanud: "Vaesed lapsed, millest te küll ilma olete jäänud!" Aga ma ei läinud nii kibedaks kätte. Lähen parem endale kana serveerima. Ja siis hüdroloogia ülesanded, viimasel minutil, nagu ikka.

See oli vihm nr 28, ühel õhtupoolikul novembris 2010.

Linnageograafia uusi aspekte

2010-10-30T10:32:00.000-07:00

From Blogger Pictures

Saabusin äsja mitmepäevaselt turneelt marsruudil Tallinn-Tartu ja puhkan Kadrinas jalgu. Küll on hea olla. Saab oma arvuti taga istuda ja omas voodis magada. Aga ära peab ka siiski vahepeal käima, eriti aeg-ajalt Tartus, see hoiab vaimse tervise korras. Kui kronoloogilises järjekorras alustada, siis tuleks esimesena rääkida muidugi Tallinna muljetest. Õe laps sai üle vaadatud, uued teksad ostetud. Vene konsulaat ei olnud just eriti meeldiv koht, seetõttu peatuksin pikemalt hoopis pogenist Rattuse (Aili Raud) raamatuesitlusel. Kõrtsi "Levist väljas" leidsin seekord üsna hõlpsasti üles, rahva seas märkasin kohe palju tuttavaid nägusid, lausa Tartu ja Virtsu rahvast. Raamatut ennast peab veel uurima, kaks etteloetud lugu (raamat koosneb miniatuuridest ehk lühiproosast) jätsid pisut vastandliku mulje. Igatahes kokkuvõttes oli üritus tore, pogenistide soojus ja sõbralikkus oma parimal kujul. Ja järjekordne tõestus, et initsiatiiv midagi korraldada ei pea enam sugugi tulema ainult Poogna "juhtkonnalt".

Tartus sai esmalt läbi käidud traditsioonilised paigad - geograafia osakond Vanemuise tänaval, ülikooli peahoone, Pang. Neljapäevaseks suurürituseks olin planeerinud geograafide Musta repsi. Kohaks seekord Kurepalu seltsimaja Tartumaal. Ilmselt selles maakonnas veel viimaseid kohti, kus geograafidel pidusid pidada lubatakse. Seekord ei pidanud ürituselt küll päris akna kaudu lahkuma nagu minu rebaseaastal juhtus, aga mingi kohaliku paruniga läks noortel korraks ütlemiseks küll. Asjast siis ka. Rahvast oli palju, peab ütlema, buss oli täis, ürituse formaat samuti traditsiooniline: Rebaseurg (ei hakka kirjeldama, mis see on, eks midagi peab tsunftisiseseks saladuseks ka jääma, ütlen lihtsalt, et uru läbimine oli enda rebaseaasta üks võimsamaid elamusi), peedistamisvoor (rebaste ristküsitlus), Jump ehk rebaste hüpe lavalt vanemate geograafide kätepaaridest moodustatud konveierile, lõpetuseks tantsulka. Mis aga muidugi masendas, oli noorgeograafide totaalne moraalne allakäik. Õhtu juhid ei saanud vanemaid tudengeid kuidagi kuulama sunnitud, nii oli see ka muidugi vanasti, kuid nüüdseks on austuse puudus esineja vastu ilmselt jõudnud katkuna üldhariduskoolist ülikooli välja. Mis veel silma hakkas, sisulisi küsimusi (teemal geograafia) oli vähe, rohkem lõõbiti niisama facebook-i kontode ja tuttavate tuttavate üle. Küsisin siis minagi paar traditsioonilist küsimust. Esiteks "Mis on järv?". Mitte keegi rebastest ei teadnud õiget vastust (järv on kerratõmbunud jõgi). Teiseks pärisin, mis on Põhja-Dakota pealinn. Huvitav, jälle keegi ei teadnud vastust (Bismarck), justkui oleks vahepeal möödunud sada aastat ja kõik varasemad arusaamad repsimisest purustatud. Hea veel, et ma ei küsinud, kes või mis on Päka (legendaarne geograaf, meie igavene üliõpilane, nimetatud sageli ka paranähtuseks, nüüd juba aastaid peidus Islandil või mine tea kus kohas). Tantsida õnnestus ka natuke, geoloog Kätliniga, kes on magistrant, eks vanemad inimesed ikka saavad omavahel paremini läbi. Ta kirus ka, et üritus on mitmes mõttes alla käinud, aga geoloogidel endil pidi olema olukord veel hullem.

Tartus käimisest oli ka praktilist kasu - sain Regiost kätte mõned geograafia nädala auhinnad. Ega kaua mõnuleda ei lasta, teine veerand juba läheneb, sellest andsid valusalt märku mitmed Kadrina kooli õpilased, kes juhtusid mulle vastu Rakveres, Tallinnas ja Tartus (uskumatu, üks neist oli ära eksinud isegi kohta nimega Pool Kuus!). Linnast tuleb ikka siirduda looduse rüppe.

Armastus käib kõhu kaudu

2010-10-24T12:38:00.000-07:00

Mulle tundus, et minu sissekannete kulinaarne pool on viimasel ajal kuidagi unarusse jäänud, seega siis pisut jälle vaaritamisest-küpsetamisest. Seda enam, et täna oli ikkagi külaline ja suuremat laadi söögitegemine, mida iga päev ei juhtu (tavaliselt piirdun ahjuliha või pihvide ja friikatega, aga nüüd on ju käimas VAHEAEG!). Sai meisterdatud kartulivormi ja pidin tunnistama, et asi, mida elus vist varem ainult neli korda olen teinud, kukkus täitsa kenasti välja. Hakkliha oli pühapäevasele Konsumile kohaselt poest otsas (ka külmutatud), niisiis eksperimenteerisin keedusalaami ja singiga. On mida meenutada, kui kooliralli jälle lahti läheb ning pooltooted ja kohv asuvad menüüs taas esikohale.

From Blogger Pictures

Kongo mässulised ja Kõrboja Anna

2010-10-21T09:54:00.000-07:00

Kõndisin koolist koju, kaks rasket kotti üle õla, nagu viimasel ajal tavaks, ja hingasin vihma. Spetsiaalselt ei pannud kapuutsi pähe. Mulle tundub, et see tänane ilm mõjub mulle erakordselt hästi, kuidagi puhastavalt. Uhub saasta välja. Puhastumine oligi selle nädala märksõna, kuna need, kes pidid viied saama, said viied, kes pidid neljad saama, neljad, ja kes teenisid välja kahed, need said kahed. Kolmelistest pole ma kunagi aru saanud, miks nad üldse koolis käivad, aga see on minu probleem. Puhtamaks, selgemaks muutus ka olukord meie näitemänguga. Seda esinemist lihtsalt ei toimu, kuna pole piisavalt terveid näitlejaid. Aga imekombel polnudki mul pärast järjekordset ärajäänud proovi tunnet, nagu oleks nuga selga löödud ja kraavi surema visatud. Oli hoopis üllatav rahu ja harmoonia, ehk siis seesama puhastumise tunne. Hea tunne.

Ja ometi on mul natuke kahju ka, et veerand läbi saab. Ei saagi enam kaheksandikele moraali lugeda, tähtsa näoga paljunduse sabas seista ja olümpiaadimaterjalidega mööda koridore õpilasi taga ajada. Kuigi jah, teisalt tekib nüüd pisut vaba aega, et endasse süüvida, oma tegevust distantsilt vaadata. Jääb aega kasvõi ilma süümepiinadeta õhtul telekat vaadata. Viimasel ajal on jälle tulnud tõelisi pärleid, näiteks dokfilm Kongo mässulistest, kes sadade kaupa naisi vägistavad ja hiljem, kahetsev nägu ees, psühholoogi vastuvõtul käivad. Kuidagi nõrkus tuleb peale, kui seda ülekohut vaatad. Kui ma kunagi peaksin veel mõne näidendi ette võtma, siis vist teeksin just Aafrika probleemidest. Ja kaheinimese tüki, et oleks lihtne prooviaegu kokku leppida. "Vabariigi kodanikud" oli ka jälle hea, soolisest võrdõiguslikkusest, kuigi kees teemale kohaselt natuke üle. Rannamäe hakkab vist vanaks jääma, ei märka enam õigel ajal vahele segada, kui laadaks läheb. Millegipärast jäi mitmetest saates toodud näidetest meelde Kõrboja Anna. Teda toodi esile kui naist, kes käitub nagu mees. Ilusaid näiteid ja võrdlusi oli teisigi, kõigi saatekülaliste poolt. Tore on näha haritud ja mõtlevaid inimesi. Näe, nüüd tulebki hakata ETV "Kahekõnet" ja Raua "Kolmeraudset" vaatama.

Ah jaa, mõned uudised on veel. Liitusin taas geograafia listiga, selle päris, Tartu Ülikooli geograafide listiga. Lõi kohe e-maili postkasti elama. Sellest Peterburi sõidust saab ka vist asja. Masinavärk on käima lükatud. Pelmeenid, Sojuzmultfilm ja Peeter Esimene ootavad.

All good things come to an end

2010-10-15T11:12:00.000-07:00

Ei noh, aitäh üllatamast, mr. Sügis. Nii nõrk oled. Piisas mul vaid oma lemmikust, eeltalvest natuke blogis juttu teha, kui juba tõmbaski esimene otsad kokku ja teine laskis lumekesel tulla, see tähendab laseb siiamaani. Spetsiaalselt Lääne-Virumaal, kusjuures. Keegi täna üheteistkümnendikest tunnis küsis, et õpetaja, kui kaua see torm veel kestab. Ma ütlesin, et homme hommikuni. Panin, noh nii, hea õnne peale. Aga, meenutan, see ei ole veel Talv. See on tegelikult habras kirme, mis võib poole nädala jooksul mullani ära sulada ja tõenäoliselt sulabki.

Aga tänasest rebastepäevast ka veidi. Sellest nii öelda "retsimisest". Kuidagi nukraks tegi see mind. Nagu silmitseks jaamast välja sõitvat rongi. Istusin ja vaatasin, klomp kurgus, kuidas ülemeelikus tujus rebaste karv läigib, vesi klassi põrandale maha soriseb ja noorte silmad säravad. Ma ütlesin (vist kümnendas A-s), et ma olen paraku kõike seda näinud, mispeale muidugi hõisati, et te ei ole midagi näinud. Nojah, ei hakka loomadega vaidlema. Igatahes, kui ma "oma aega" meenutan, siis vähemalt räimega meil Vändras ei jamatud. Sibul ja küüslauk tulevad meelde, sellised rahvapärased asjad, muud eriti mitte. Erinevaid vedelikke katsetati vist ka, üheksakümnendate keskel oli ikka tõeline hitt lõhnaõli. Ja templivärv. Lätaki otsa ette. Jõle raskelt tuli maha. Ja sinep, kui ma õigesti mäletan. Teipi, mis nüüd ruulib, ei olnud siis veel meie maile jõudnud. Jõhker, kui ikka sellega jalad kokku tõmmatakse. Kahju hakkas neist täna lausa. Aga kui rebased oma etteasteks proovi tehes ukse taga laulma hakkasid, läks ka minu meel veidike rõõmsamaks.

Kuigi selle nädala algus koolis oli täiesti masendav, on päevad alates kolmapäevast olnud suhteliselt meeldivad. Entusiasmi tekitavad. Harivad. Näiteks meie eilne mälumäng Katariina keldris, kust ma sain teada, et Aafrika kiireimini kasvav prantsuskeelne linn on Kinshasa. Ridamisi häid saateid on olnud teles. Teisipäeval "Vabariigi kodanikud". Eile muusikadokk Chopinist. Oli alles aeg, oli mees, oli muusika. All good things come to an end.

Kadrina pommitamise aastapäev (eeltalve oodates)

2010-10-10T14:24:00.000-07:00

Täna oli siis see päev, kui "kuldne sügis" asendus lõpuks vihma, sita ja sopaga. Nii ilusad ilmad lihtsalt ei saanud enam kaua kesta, nagu me eile kunstiõpetuse õpetajaga rahaautomaadi sabas kokku saades nentisime. Nüüd on vaja ikka päris pikalt vastu pidada, enne kui algab oodatud aastaaeg, eeltalv. See on see aeg, kui õhtuti sajab maha õrnhabras lumi (ehkki vihm selle kohe jälle ära peseb), õhk muutub bakterivabaks ja kargeks, ellu tuleb romantilist ootust (kuigi see ei ole jõulude ootus). Noh, õnneks mulle meeldib pimedus, eriti kui see kombineerub vaikusega. Ka muusika kõlab siis toas kuidagi täpsemini, mitmekihilisemalt. Uskumatu, et ma kuulan ikka veel 15-20 aastat vana eurodiskot - Whigfieldi, C.C.Catchi. Mingeid saurusi, kes on ammu peast halliks läinud ja esinevad nüüd veel ainult kuskil Venemaa nostalgiapidudel. Aeg-ajalt olen kaevanud youtube`st välja ikka tõelisi leide. 2 brothers on the 4th floor. Kas on veel üldse inimesi, kes seda bändi mäletavad?

Päevad lähevad. Töövihikute rida vonkleb toa põrandal nagu uss. Elektrinäit koridori kapis suureneb. Piparmündinäts suus omandab pikapeale kookose maitse. Ei tea, kas vaheajal sinna Peterburi ikka tasub minna? Äkki ei pääse enam üle piiri tagasi. Samas, aastal 2001, Arnold Rüütli presidendiksvalimise sügisel, meeldis see linn mulle väga. Nagu nüüd meeldib mulle väga ka see inimene, kes mind sinna kutsus. Oleks ehk tõesti vaja pisut vaheldust, suurlinna nägusid, aristokraatlikku hõngu.

Peaks rääkima ka eilsest luuleüritusest, sellest mida Priit Kaare nimeline noormees siin korraldab. Terve autotäis pogeniste oli Tartust kohale tulnud, Lauriito ja Refx, siis peab ju rääkima! Ma ise ei esinenud sel korral, läksin vaid selleks, et jälle ei oleks esinejaid rohkem kui publikut, nagu seal enamasti juhtub. Milliste luulerelvadega siis Kadrina vallaraamatukogu seekord pommitati? Eks ikka räpp. Kohale oli tulnud isegi üle-eestiline tegija Tommyboy, kuigi minu meelest ta esines liiga pikalt, 40 minutit on ikka liiast, mulle tundus, et sellevõrra tõmbasid näiteks Helena ja mitmed kohalikud oma esinemise lühemaks. Siim Kera nägin ka esimest korda ära, oli hea linnaluule küll. Milline iroonia! Pisut lõtv, limane, aga siiski üliterav. Ainult seksi oleks võinud tekstis vähem olla, see hakkas pisut nagu eraldi eesmärgiks muutuma. Igatahes väärt jalutuskäik oli see eile, muidu oleks nädalavahetus möödunud nagu kärbsepiitsa löök. Reedel koju minnes tunned laupäeva maitset, laupäeval aga juba esmaspäeva kurja hingust.

Märkasin eile orkut-i kontot külastades ärevusega, et mitmel minu näiteringi tüdrukul on varsti sünnipäev. Et ei tea, kas hakkavad selle pärast proovist ära jooksma, külalisi vastu võtma, torti lõikama? Täitsa mure kohe. Huvitav, miks pinnapealsus, kohustustest kõrvale hiilimine mind viimasel ajal nii närvi ajab. Pole ma isegi sellest patust päris vaba. Eriala iseärasus? Kuidas neid geograafe ülikoolis mõnitatigi - "pinnapealsed teadmised Maa pindmikust?" Noh, eks iga professiooni esindajatel on keres mingeid auke, kus teised käivad aeg-ajalt noaga sorkimas. Ma mäletan, et näiteks sotsioloogid kartsid Marju Lauristini nagu tuld, kui see tuli nende seminariettekandeid kuulama. Kuidas see tema legendaarne küsimus oligi? "Mis on selle töö mõte?" või midagi sellist. Noh, mina lähen homme igatahes "deeper underground". Üheksas ja maavarade teema.

Katapulteerumise põhitõed

2010-10-07T13:45:00.000-07:00

Ei saa jätta veel üht sissekannet tegemata täna õhtul. Jana Kask oma bändiga esitas TV3 saates "Kolmeraudne" (ma ei tea, kas tänapäeval enam pealkirju jutumärkidesse pannakse, aga ma vanast harjumusest panen, loodetavasti emakeeleõpetajate kaardivägi ei loe kunagi seda postitust) äsja väga hea loo. Mihkel Raua enda valik vist, see Antonina "Teepakike" ühes varasemas saates meeldis mulle ka kohutavalt. Ja siis järgnes "Gray anatoomia" oma võluva arstide galeriiga. Igatahes mõte läks kuidagi naiste peale. Mitte nende reaalsete peale, keda võib iga päev kohata, vaid nendele Hollywoodi omadele. Nendele seal seriaalides ja filmides. Et sealt joonistub nagu mingi juhend või muster meestele. Midagi, mille järgi klassifikatsioon üles ehitada. Sest meid, endisi ja praegusi teadlasi, huvitab ju mingis mõttes enamasti ikka just klassifikatsioon. Ja see tundub olevat uskumatult lihtne. On kaks varianti. Niisiis. Kui su teele juhtub Jana Kask või mõni selline totaalne närvipundar nagu Katherine Heigl seal Gray-s, kes sind alati ise rahvasummast esimesena üles nopib, või veel markantsem, Glenn Close filmis "Fatal attraction", siis tuleb lennuk kiiresti maa peale tuua, veel parem, üritada otsekohe katapulteeruda. Kõigil teistel juhtudel võib jääda pikemaks ajaks teavalaotusse hõljuma. Pilvi vaatama. Sest võib juhtuda, et lend ei lõpegi.

Tehnikaimed ja jooksev sensatsioon

2010-10-07T07:49:00.000-07:00

Nädala kõige tunnivabamat päeva otsustasin seekord kasutada otstarbekalt, ütleks isegi et kavalalt. Sõitsin hommikuse bussiga Rakverre ja lasin oma tervisetõendiks vajaliku kopsupildi ära teha. Meditsiiniasutus nimega "Rakvere polikliinik" oli hele ja ängistust tekitav, nagu sellised kohad ikka, lõhn ruumides seevastu üllatavalt talutav. Siirdusin mööda pikka koridori edasi ja istusin pensionäride ning lapsega ema seltskonda. Röntgeniõde Larissa (nii oli uuringulehel kirjas, sama nime kandis kübaramoori rott "Potsataja" multifilmis, see tuli mulle meelde sellepärast, et mälumängur Margus küsis eelmisel nädalal autos mingi küsimuse potsataja kohta) oli väga meeldiv, suhtles viisakalt ja oli raha tagasiandmisel täpne. Arve olemasolu, eriti aga selle suurus (143 krooni) üllatas ebameeldivalt, tänasin õnne, et mul nii palju raha juhuslikult taskus oli. See oli siis päeva esimene tehnikaime. Vaatasin huvi pärast järele: Wilhelm Röntgen avastas röntgenkiirguse 1895. aastal. Üks uudis oli pilditegemise protseduuri juures veel, millegipärast ei kästud mul enam õlgu plaadi vastu suruda, nagu vanasti, paluti neid vaid mitte ülespoole tõsta. Teine käik oli panka. Tutvusin päeva järgmise tehnikaime, mündilugemismasinaga. Võimas asi tõesti, see perioodiline surin meenutas natuke espressomasinat. Kusjuures pidin 20 minutit ootama, kuna masinat testiti. Ei võtvat kümnesendiseid hästi vastu. Sain oma kolmveerandi fotoaparaadi karbitäie eest 522 krooni 80 senti. Või noh, mis sain, muundasin need ebameeldivad kõlinad lihtsalt paberrahaks, sain neist lahti.

Kool elas täna muidugi peamiselt läbi Kadrina jooksu vaimus. Mis parata, traditsioon siin koolis selline, isegi õpetajad jooksevad. Mind pandi seekord õnneks tahapoole, raudtee äärde. Ei pidanud avavahetuses ennast hingetuks jooksma, oma kaduvat sportlikku võimekust keskkooli poiste reaktiivkiirusega kõrvuti panema, sai rahulikult viiendate ja kuuendate klasside tuules jooksu nautida, mõnele ka seisusekohaselt ära panna. Tunne oli tõesti kuidagi palju parem kui eelmisel aastal. Kohvitass seisis peale jooksu käes küll, hambad tegid kringlitüki kallal püüdlikult ringe. Loodame ainult, et homme koolis saan ka treppidest üles. Moskva pisaraid ei usu.

Õpetajate päev: die hard (with a vengeance)

2010-10-05T12:20:00.000-07:00

Oi jah. Üks raske päev oli tegelikult täna, kuigi tunde ei pidanud andma. Keegi õpetajatest piuksatas neljanda tunni ajal töötoas, kui tüdinult aktust ootasime: "Millal see päev ometi läbi saab?". Ehk siis - ka õpetajad võivad muutuda rahulolematuks, kui neid rutiinist äkitselt välja tõmmata. Issand, ei saagi tundi minna! Aga tegelikult, nagu direktor ütles, kõik ju toimis. Oli ilus. Ma olen ausalt öeldes alati imestanud, kui erinevad võivad abiturientide aastakäigud olla. Enamasti tuleb midagi head üle aasta. Mitte et eelmine aasta oleks õpetajate päevaga midagi halvasti olnud. Lihtsalt sel aastal tehti asi ära kuidagi eriti sõbralikult ja sujuvalt.

Et mida siis täpsemalt. Eelkõige muidugi päeva nael - aktus. Tunnustan abituriendineidude mahedat, ehkki paiguti ebakindlat lauluhäält. Tunnustan Lisetet ja Marist, kes üksi esinesid (lugesid terve kooli ees LUULETUST!), Robertit, kes pidas kõne, mis sisaldas VÄRSKEID MÕTTEID ja mis olnuks ilmselt ka ilma mikrofonita kuulda, 12b jõumehi, kelle etteasted oleks minu meelest pidanud juba ammu nurgatagusest liivakastist rahva ette jõudma.

Aga nüüd päeva sisulisemast poolest. Asendamistest. Üldmulje, nagu öeldud, positiivne, kuigi kuuldavasti pidid noored õpetajad nii mõneski tunnis asendusdirektori välja kutsuma, see omakorda koolimaja kõrvalt tõusvaid suitsupilvesid hajutama. Või auru, nagu Hanno ütles. Ja siis. Minu tunnid. Kaarel. Tunnistan - ma kartsin. Kartsin tegelikult kohutavalt. Et üheksandad lömastavad ta. Trambivad maa alla. Et mu uus 124-kroonine kaardikepp kaob nagu vits vette. Aga kõik lõppes siiski õnnelikult. Kiidan väga noort kolleegi, kellest tema enda sõnade kohaselt siiski kunagi õpetajat ei saa. Omaette teemat väärinuks muidugi päeva esimene tund - meditatsioon õpetajatele, kuid selle ürituse sisu jätan pikemalt kommenteerimata, oli ju tegu retkega alateadvuse süvasoppidesse ja see jäägu iga osalenud inimese enda analüüsida.

Päeva viimane osa, vallavanema vastuvõtu suurim üllatus minu jaoks oli ehk esineja - Raimondo Laikre, kes pani arvatavasti nii mõnegi daami hingekeeled võbelema. Mulle meeldisid sel korral millegipärast rohkem ingliskeelsed laulud, ka rahva jaoks kujunes päeva hitiks "You are so beautiful", mida hakati hiljem pokaale kokku lüües parafraseerima "Sa oled nii ilus!". Isegi kolleegid oma koolist. Jumal küll. Igatahes olen nõus sellega, et õpetajad on tõesti lugupidamist väärt. Külastagem homme ja ülehomme usinalt vastavat teemanäitust I. Vaikmaa vene keele klassis. Muutusin murelikuks - kuidas, vene keele tunde ei toimugi, ometi on see maailma kõige tähtsam õppeaine (geograafia järel)?

Aitab irooniast. Olen võlgu meie esimese mälumängu tulemused - see oli 5. koht 12 võistkonna hulgas. Nagu meie sohver Margus ütles, pole paha esimese korra kohta. Ots on lahti tehtud. Katariina kelder ja Rakvere, here I come.

Kartulivõtu nädalavahetus

2010-10-05T11:29:00.000-07:00

Tegelikult oli asi ju kahe mehe sünnipäevas - vend ja isa. Mõlemad septembri lõpus sündinud. Et tuleks neid tähtpäevi nagu natuke tähistada, ehk sel puhul väheke napsigi võtta. Aga iga kalamees teab, et kui olla mõne kalarikka veekogu lähedal, ei pääse ka kõige üllamad üritused kalapüügi kõrval eriti pildile. Eriti kartulivõtt, mida ma lapsest saati vihkan. Paraku oli järv oma suvise pale muutnud uskumatult jäiseks. Vesi järves, kui sinna käsi sisse pista, oli küll veel talutav, kuid kala (ahven) ei tahtnud võtta ei ussi ega lanti. Niisiis kujunes seekordne Koeruskäik omaköetud sauna, Õnne tn seriaali, Ukraina viina ja vanaema marineeritud kalasuupistete tähe all. Ühesõnaga - olen võrdlemisi pettunud. Järgmisel korral tuleb (nagu ma ka ennustasin!) kindlasti Pärnu jõele minna.

Ah jaa. See kartulivõtt. Loomulikult olin ma selle kõige palavama noppimise ja konksutamise ajal kalal. Või siis noh, üldisemalt, eemal. Nagu viimastele aastatele iseloomulik. Siiski jäeti mulle võtta sümboolselt viimasest vaost pool, millega ma ka kiiresti hakkama sain. Tegelikult kujunes nädalavahetuse tegijaks ikkagi Koeru loodus - kollased kased, pikk roheline rohi ja pruunikad kartulipealsed. Pisar tuli silma.

Mälumäng kui kolmapäevaõhtune palvus

2010-09-29T09:04:00.001-07:00

Korraldasin täna koolis sel aastal teist korda klassidevahelist mälumängu, sestap liikusid mõtted nendele radadele. Mingil hetkel kujunes Tartus traditsioon, et ei räägitud mälumängust, vaid lihtsalt Mängust. Tegelikult algas ju kõik jube ammu, kuuendas klassis, kui me oma võistkonna Vändras välja panime - Tanelid, mina ja Jüri-Kaur. Võistkonna nimi oli eriti kõrgelennuline, "Tarkpead", kusjuures teismelise bravuuriga pandud, ei olnud seal mingit peent irooniat. Algus oli muidugi vaevaline, kaotasime suurelt kõigile, aga pikapeale hakkasime võitma ja seitsmendas panime stabiilselt ära ka juba üheksandale. Ilmselt tabasime ära mängu nüansid, teadmist asendas juba loogika ja enesekindlus kasvas. Ma arvan, et mängu võlu võrreldes tavalises koolitunnis teadmistega säramisega on teatud laiahaardelisus, koolis tambiti tollal sulle pähe ikka mingit kitsast valdkonda, nii et see ei köitnud enam, bioloogia ja ajalugu, urrr... Lisaks veel "jõuab välja mõelda või ei jõua" hasart, omavahelised mälukanaljad, mis lõpuks kujunevad jne.

Ja siis ülikooli mängud Tartus, see kolmapäevane mõnusalt sumisev kogunemine Raatuse ühika all, sõbralik õllesaba mängu eel ja pauside ajal ning rahulolu- või pettumuseoiged kõrvallaudadest. Mäng jääb sulle verre, tõmbab su käima peale väsitavat tööpäeva ja annab su vaevale mõtte. Homme siis Rakveres, seekord koos meestega. Olles Mängus, muutud sa ise selleks, ütles kunagi keegi.

September 1994

2010-09-28T09:48:00.000-07:00

Täna siis nägin üle hulga aja (1,5 aastat?) tunnis jälle punastavat õpilast. Tüdrukut loomulikult. Kuidagi eraldus massist ja torkas silma. Poisid seevastu õhetasid üksteise võidu ja pidevalt. Kehalise tunni järelmõju vist. Aga sellest tüdrukust siis. See oli ikka tõeline üllatus. Meenus Stendhal. 19. sajand. Nagu Juhan Liiv kunagi ütles: viisakas neiu on ilus, punastav - ilusam. Sellega õnnestus (vähemalt hetkeks) taastada minu usk eesrindlikku noorsoosse. Meil on veel lootust.

Teiseks, täna on parvlaeva Estonia huku aastapäev. Meenub, kuidas mu ema rääkis mulle ühest Vändra mehest, kes jalgadega illuminaatorit puruks peksis, et laevast välja saada, meenub selle päeva esimene tund koolis (kirjandus või eesti keel), kus Eleanora Tammiksaar meile õnnetuse toimumisest teada andis, kuidagi vihjamisi ja ebamääraselt, alles õhtul teleka vahendusel jõudis see asi oma valus ja mastaapsuses tõeliselt kohale. Ja siis veel aastaid hiljem see suvine õhtu Võrus, kui ma nägin seda mälestussammast seal (neil läks ju pool linnavolikogu märga hauda).

Kolmandaks, ma olen jälle armunud. Huvitav, minu meelest ei ole õue vaadates küll eriti kevade moodi. Aga mis kõige toredam, kohe kahte-kolme tüdrukusse korraga, nagu see mõnikord ikka ette tuleb, kui on õnne, kui on õnnetust. Selline tavaline asi. No pole hullu, küll aeg teeb oma targa valiku, nagu alati.

Neljandaks, ma sain täna oma digilaua kätte. Oma suure unistuse ja lootuse. Esmamulje ei olnud kõige meeldivam, pliiats väreles ja liikus laual ebameeldivalt, aga küll ta tuleb, kui harjutada ja kannatlik olla. Kõik on lõbu küsimus, kõik on usalduse küsimus.

Viiendaks, täna siis ilmus Kaarel välja, kes rääkis geograafia tunni asendamisest õpetajate päeval (kuigi ma nii lootsin, et tuleb Marje). Ma küsisin, et kas see koht jäi lihtsalt üle, või ta ikka tahtis ka. Ta ütles, et tahab. No tore. Paneme poisi proovile.

Hallide pilvede all

2010-09-26T06:32:00.000-07:00

Ei mingit kuiva infot enam. Lihtsalt üks mõttetera, mis tänast (ja eilset) päeva suurepäraselt iseloomustab. Autoriks minu sugulane Marika Linntam. Ta ütles seda umbes aastal 2001, kevadel, ülikooli lõpetamiste aegu, kui istusin koos tema ja teiste noorte juristidega ühes Tartu korteris rohelisel, nõukaaegsel vaibal, jõime shampust ja sõime torti. Tookord jäi see mulle üsnagi arusaamatuks, täna aga kirjutan sellele kahe käega alla. Targad naised seal välisministeeriumis.

EI OLE OLEMAS ARMASTUST KONKREETSE INIMESE VASTU. ARMASTUS KAS ON SINUS OLEMAS VÕI EI OLE.

Organisatsioonilised teadaanded

2010-09-25T04:59:00.000-07:00

Mõned eelteated Kadrina kooli õpilastele (ega keegi ju ei reklaami, kui sa seda ise ei tee).

Algab maastikufotode konkurss. Ootame maastikufotosid, mis on tehtud Eestis või välismaal (kuni 5 ühelt autorilt, vabalt valitud formaadis, esitatuna fotopaberil) teemadel ilus maastik, inetu maastik, loodusmaastik, inimmõjuga maastik, üksik maastikuelement. Tööde esitamistähtaeg 2011 aprill. Täpsem info kahe nädala pärast kooli kodulehel. Päikesevalgust veel on, sügisene loodus on ilus, hakake pildistama!

29. septembril kell 16.15. Mälumäng geograafia klassis. Kuni kolmeliikmelised võistkonnad, 7.-12. klassini.

12. novembril kell 19.00. Etendus "Puhu, tuul!" Kadrina Rahvamajas.

15.-19. november. Geograafia nädal Kadrina Keskkoolis. Osavõtt 7. kuni 12. klassini. Kavas paarismälumäng geograafia teemadel, orienteerumine Kadrina tänavatel, kooli parimate selgitamine Traveler-IQ kaarditundmismängus. Traveler-IQ eelvoorud toimuvad 2. veerandi kahel esimesel nädalal arvutiklassis. Finaali pääsevad 6 parimat mõlemast vanusegrupist (7.-9., 10.-12. klass).

Eneseiroonial liugu lastes

2010-09-25T03:29:00.000-07:00

Niisiis. Eilne "Teadlaste öö". The aftermath. Rind paisus uhkusest, süda heldis nostalgiast. Peab siiski ütlema, et varasematel aastatel oli asi nagu kuidagi kompaktsem. Näiteks siis, kui nad tegid seda ülekannet Tartust Püssirohu keldrist. Kui ruum on nii laiali tõmmatud nagu Vabaduse väljak, võtab see tahes tahtmata saatejuhtidel natuke värina sisse, lisab ebakindlust. Mõned asjad mis väga meeldisid: valged telgid väljakul, kaherattalised inimjõulised sõiduriistad, millele Väimelas ise pelgasin peale ronida, "päris teadlaste" kompromissitus libateaduse ja noorte teadlasehakatiste ämbrite suhtes, ning muidugi teadlaste bändide etteasted (braavo, Jaan ja Ann!, see läks hinge küll). Nanotehnoloogia teema vajanuks pisut lahtiseletamist, aga ju ei mahtunud see saate formaati. Ootan igatahes huviga järgmist aastat. Siia lõppu sobiks lisada päevakohane pilt jaanuarist 2005, legendaarse toa nr 340 kuldaegadest. Olid ajad, mil kõige tähtsam asi oli mudel tööle saada. Ei olnud mahti isegi juukseid lõigata ega neid korralikult pesta. Vasakult - juhendaja Jaak Jaagus, lektor Arvo Järvet ja nende tänulik õpilane. Foto: Varje Sootak (Universitas Tartuensis).

From Blogger Pictures

Uksekell helises

2010-09-23T10:35:00.000-07:00

Just see Rex Stouti kriminaalromaan (lugenud ei ole, tean ainult pealkirja) tuli mulle meelde, kui mind pühapäeval või esmaspäeval külastas IRL-i küsitleja. Ilmselt olin ma nende kurikuulsa küsitluslehe liiga kiiresti prügikasti visanud, et tuldi üle küsima, mida ma arvan Eesti probleemidest, millega ma rahul ei ole, millist erakonda eelistan, kas ma ikka IRL-i toetaja olen. No andke andeks, tõesti ei oska hoobilt öelda, mis see kõige suurem probleem on. Sokkisin midagi hariduse kättesaadavusest ja tervishoiust. Silmad ekslesid trepikoja seintel, hääl võbeles. Lõpuks neiu halastas mulle, lõpetas pinnimise ja kinkis mulle tänutäheks partei ajalehe. Küsis isikuandmeid ka, millest muidugi mõista keeldusin. Huvitav, kui ma oleks öelnud, et toetan IRL-i, kas oleksin siis salli saanud? Ajaleht rändas prügikasti, pärast kahetsesin - hea pehme paber oli, oleks saanud Koerus saunaahju rõõmsa tule teha.

Täna oli siis esimene juhus minu praktikas, et geograafia valikaines tuli toolidest puudu. Peab vist suurema auditooriumi muretsema. Sain õhtul teada ka seda, et meie kallis bioloogiaõpetaja sõidab Madeirale. Tema enda käest. Vaatas ülelendavaid kurgi ja ütles, et aitab, tema läheb orhideesid nuusutama ja vaalu küttima. Ja lapsed peavad nüüd terve selle aja kontrolltöid tegema. Igatahes soovin talle toredat puhkust. Mind veel välismaale ei tõmba. Eriti kuskile Lääne-Euroopasse. Parem olen siin. Sügis lummab. Pimedus mõjub silmadele rahustavalt.

Homme soovitan kõigil vaadata ETV-st "Teadlaste ööd". Kuuldavasti on mul mitmeid tuttavaid seal üles astumas. Legendaarne "Sensatsiooniline Tartu kevadbänd" vist saab ka eetriruumi. Saate teada, kuhumaani võib langeda, kuhu võib tõusta.

Lasagne neljale käele

2010-09-19T03:24:00.000-07:00

Reedene menüü nägi ette üle pika aja lasanje valmistamist, mis sai ka ette võetud. Paprika ja seentega siis seekord. Massiivsed eeltööd nagu tomatimögina keetmine ja produktide hakkimine jäid minu tööks, ladumise või "kujundamise" tegime Triinuga ühiselt. Ja no ei olnud viga maitsel, suur vormitäis kadus nigu niuhti ühe õhtuga. Kulinaarse poole pealt jätkasime laupäeval ahjukanaga, kahju ainult et need pohla ja õuna-ploomi sordid on lettidelt ära kadunud, pidime leppima Veerpalu "klassikalisega".

Laupäeval sai tehtud ekskursioon kohta, kuhu minu jalg veel astunud ei olnud, käisime nimelt Viru rabas. Hämmastas turistide rohkus, jaapanlased, ungarlased ja kes nad seal kõik ei olnud, venelased ka muidugi, koos lastega. Raba ise oli kena ja armas, kuidagi selline... turvaline võrreldes nende Pärnumaa ja Järvamaa suursoodega. Et kogu aeg mõtled, isegi laudteel olles, kus pool see auto nüüd on. Sügisene värviderohkus võttis silmad kirjuks, punane turbasammal, pruun turbasammal, punased pilvikud ja siis need liba kukeseened, mis meid seenekorjamise ajal pidevalt eksitasid. Lõpuks otsustasime korjata männiriisikaid, kuigi ega neid eriti palju ei kogunenud. Kui ikka kohalik ei ole ja neid õigeid seenekohti ei tea, väsitad niisama jalgu. Koju jõudes selgus ka traagiline tõsiasi - kaasa võetud piparmünditee suhkruga unustasime joomata. Selline on siis kodumaa hüpnotiseerivalt kauni looduse mõju.

From Blogger Pictures

Elatud päevade summa

2010-09-15T10:10:00.001-07:00

Et siis väike vahekokkuvõte. Alustaks pühapäevast, kui sai Koerust tagasi tuldud. Deja vu. See 9.10 buss, mis ei lase hommikul kalale minna. See hajevil ringituiamine Krooni Selveris. See takso, mis mind Rakverest iga kord vuntsidega taksojuhi ja Elmari raadio saatel Kadrinasse toob. Midagi igavikulist on kõiges selles. Õhtupoolikul juhtusin poes käies naabrinaise Diana Umeroviga kokku ja imestasin, et kuidas ta endale sellise hirmuäratava koera söandas muretseda (bullterjer vist, täpset tõugu ei küsinud). Diana (kahju, et me näidendiproovis ei andnud välja temanimelist suurima puuduja auhinda) ütles, et oh, alles lapsed toppisid koerale näppe suhu ja silma ning midagi ei juhtunud. Nojah, julge tüdruk igatahes. Natuke nagu Libahundi Tiina. Pühapäeval nägin siis lõpuks ka ära kuulsa ENSV-seriaali teise osa. Päris lõbus oli, kuigi ma kujutan ette, et selle värgi tõeliseks nautimiseks peaksin olema aastat 10-15 vanem. Aga olgu, mina kui vana nostalgik sain muidugi oma laksu kätte.

Esmaspäev oli kuidagi tühi ja kammitsetud, olin pettunud, et keegi ilus tüdruk ei pillanudki minu korrapidamiskorra ajal kohvitermost treppidele (nagu juhtus nädal tagasi). Ilge punnitamine oli terve päev. Tõmbasin oma kõri ka sinise särgiga nii kokku, et seitsmendatele kaartide mitmekesisusest rääkides kippus hääl aeg-ajalt murduma.

Teisipäeval oli planeeritud suurejooneline näiteka (Maris, tänan selle noortepärase väljendi juurutamise eest) avakokkutulek. Katastroofilise osavõtukoefitsiendi ja matusemeeleoludega nagu alati. Seitse inimest kolmeteistkümnest. Nägin täpselt kahte entusiastlikku nägu, ülejäänud matsid pea kätesse (Susanne) või itsitasid niisama (Hanna). Igal juhul ootab meid ees viimane esinemine rahvamajas, kas ka uut näidendit julgeme ette võtta, teab ainult tuul. Soe lõunatuul, mis puhub Läti poolt. Mina igal juhul olen nõus näpunäiteid jagama, kui vaid huvi oleks.

Nojah, ja tänase kohta ma ei ütlegi midagi. Selline tavaline koolipäev. Lasen vaid kõlada selle nädala esimese poole vaieldamatul lemmikbändil, õigemini ühel laulul albumilt Black Celebration, mida paljud fännid peavad Depeche´i parimaks. Kõik on lõbu küsimus. Kõik on usalduse küsimus.

Sümbiootiline nädalavahetus

2010-09-12T04:31:00.000-07:00

Koju sõites on alati mingeid üllatusi oodata, suuremal või vähemal määral. Vändras on selleks tavaliselt ehmatavalt pime ja kõle korter, kuhu siis pikkamööda hakkab pisut uniseid põliselanikke ilmuma. Koerus on lugu teisiti, siin üllatab vahel mõni hasartne ühistegevus, millest sa vähemalt esialgu nagu täiesti kõrvale jääd, siis võimalusel liitud. Nagu eile see seenekorjamine. Koeru ümbruse metsast juba mitmel aastal pettunult tagasi tuldud, andis oma kodune kuusenoorendik oma esimese korraliku saagi. Natuke oli kahju, et ma ise ei olnud Eldorado esmaavastajaks. Järv seevastu oli seekord erakordselt kitsi - kui ikka tuul ja päike on puudu ning isegi vihma ei sabista, ei ole kalakestel õiget isu. Ei jää vist üle muud, kui pöörata pilgud Vändra kandi kalavete poole.

From Blogger Pictures

Sügispäevad Baieri Liidumaal

2010-09-09T00:10:00.000-07:00

Ja möödas need ongi, need kaks päeva veinijoomist, lihamekkimist ja laulmist. See piisonifarmi maastik meenutas mulle väga Lõuna-Saksamaad (eriti järgmisel hommikul Roosioru kandis). Et tuled lüpsikuga alt orust laiguliste lehmade juures ja rühid mööda helerohelist nõlva üles alpimaja poole. Päike särab ja sillerdab, aga õhk on mõnusalt karge. Seltskonna mõttes olid muidugi Lauriito sireenid kõige vapustavamad tegelased, Poogna rahvas oli seekord selline vaiknepoolne ja filosofeeriv, aga mis peamine - minu ja ilmselt mitte ainult minu suureks rõõmuks selgus, et Poogen ELAB (mitte ainult kodulehel) ja see on tähtis.

From Blogger Pictures

Tormi varjus

2010-09-03T13:26:00.000-07:00

Täna oli siis see kummaline päev koolis, kus kohutav tõmbetuul läbi kahe akna tahtis põsesarnad lendu tõmmata, Andres ütles, et ta ei teinud mulle üle ühe uksesildi, Janne 12-ndast oli juuksed ära värvinud ja kuidagi imelikult nukker, õpetajate tuba tühi nagu aula jõuluvaheajal, kümnendad ja üheteistkümnendad tunnis liiga passiivsed ja kaheksas klass liiga närvihaige, et neile samal päeval kohe andeks anda. Ja muidugi oli mul valus-tobe vaadata Eesti koondise 1:2 kaotust Itaaliale. Miks nad küll alati arvavad, et neil on reaalne võimalus kõiki maailma tippe võita? Jep, homme siis ees kauaoodatud jällenägemine Poogna veteranidega. Piisonifarm ja Roosiorg, siit ma tulen.

Olevik kui helesinised mäed

2010-09-01T05:09:00.000-07:00

Jehhuuu. Üks rõõmsameelsemaid esimesi septembreid üleüldse. Ega ma ikka ilma koolita vist päris õnnelik olla ei saa. Tervitan siinkohal kõiki meessoost kolleege, kes mul eile külas käisid, ja neid 10. klassi tüdrukuid, kes tundsid täna muret, kas ma ikka koolis edasi olen. Sellekohaseid kahtlusi olen kuulnud sel suvel ka varem. Ma ei saa aru. Kes neid kahtlasi jutte küll levitab?? Kinnitan kõigile, et olen endiselt elus, olemas ja kavatsen ka sel aastal Kadrina koolis maateaduse tarkusi jagada. Vähe sellest, ma luban, et arenen ka. Nii isiksuse kui õpetajana. Et anda oma panus meie laste helgesse tulevikku. Jah, olgu see tulevik tõesti helge nagu Modern Talking.

Reklaamipausid kahe sutsakaga

2010-08-26T07:25:00.000-07:00

Tahaks veidi kritiseerida TV3-s eetris olevat saadet "Kalamehejutud". Eile oli juttu angerja püüdmisest ja seetõttu vaatasin saadet suure huviga (panin selle nägemiseks isegi Kanal 11-ne võimsa filmi "Sheltering Sky" pealt korraks ära). Saate puuduseks pean liigset killustatust erinevate osade vahel, samuti liiga pikki reklaamipause. Püügist endast võiks lõik pikem ja sisukam olla, kalapoe külastamise osa ja Korzetsi kokaminutid võiks üldse välja jätta. Samuti ei peaks Kalev Kruus rääkima külalistega kõrvalist juttu, nt Evelin Sepaga mingitest ujumisliidu asjadest. Kalal olgu kõige tähtsam ja pikem jutt seotud ikka kalapüügiga, nagu kõrtsis olles vastavalt õllejoomisega. Aga muidu on selline saade väga tervitatav, järgmisel nädalal vaatan ka.

Emajõgi, mu arm

2010-08-26T07:07:00.000-07:00

Tundub, et oleks vaja siiski ka viimasest suurest kalalkäigust väike ülevaade teha. Käis siis seekord kolm meest - mina, Martin ja õemees Lauri. Kui võrrelda eelmise korraga, siis koht oli pisut erinev, jällegi Rekus, kuid seekord parklast paremal, Suure Paju kandis. Saime jällegi vihma, öösel ja sellist vastikut pikka ja sabistavat, mida on kõige raskem taluda. Teised kalamehed olid väga värvikad, eriti üks vana kaitseliitlane, kellega öise vihma ajal pikalt juttu tegin, st tema põhiliselt rääkis. Täielik üllatus tabas meid aga õhtul: meie kõrvale sättisid ennast kolm juba võrdlemisi eakat naisterahvast, kellel püügivahendid ja muu varustus oli kaasas... titevankris! Sellega nad seal mööda sopast luhta nökerdasid. Saagist siis: minul üks normaalne latikas ja üks haug (kalatükiga), Martinil kolm suuremat latikat ja Lauril üks ahven. Angerjat endiselt netu. See oligi võib-olla see üks asi, mis ideaalsest kalalkäigust puudu jäi.

Soojendusjooks kahe mõttepausiga

2010-08-24T13:38:00.000-07:00

Eks ta omamoodi tore ju oli, see eilne koolitus - esiteks näha kolleege, kellele Renata lähenemise järgi tuleb esimesel päeval ainult tere öelda ja siis ruttu minema tõmmata, teiseks koolitaja Tarmo, kes esiteks, ajas asjalikku juttu uue õppekava kohta, teiseks kasutas oskuslikult esineja üht peamist relva - ole füüsiliselt nii liikuv kui saad. Täna oli koolimajas juba üpris vaikne, koristajad jagasid oma suvemuljeid, mõned filoloogid asjatasid töötoas ja mina värvisin oma klassis raamaturiiulit, valgeks muidugi. Homme tuleb üks järelvastaja ja ees ootab laudade lakkimine. Eesmärk on katta kinni nii palju roppusi kui võimalik. Veri, higi ja pisarad, kõik esimese septembri nimel.

Kui poed on kinni ja sinimustvalged lehvivad uljas tuules

2010-08-20T09:28:00.000-07:00

Eile, 19ndal oli meil siin Koerus hirmus tuuline päev (augustis paraku tavaline), nii et loobusin isegi järvele minekust. Ühtäkki tekkis mul vist hirm, et suvi saab läbi - tormasin aeda, kahmasin suhu viimaseid punaseid sõstraid, mida herilased ei olnud veel tühjaks imenud, surusin hambad tooresse valgesse klaari, nii et mahl dressipluusile pritsis... Oijah, peaks vist reaalsusega jälle tõhusama kontakti taastama, st ruttu Kadrinasse sõitma.

Lugesin terve päeva Elo Viidingu suurepäraseid miniatuure kogust "Püha Maama" (novellid need vist ei ole?). Sain mitme koha peal naeru pugistada ja imetlesin, kuidas mõni kohe oskab oma tekstijoa niimoodi seada, et tõmbab nagu ziletiga. Tõepoolest, võimas naine.

Vaatasin, et ema on saatnud mulle meilile pildi minust ja vend Martinist enne järjekordset kalaleminekut. Ässad siis riistu sättimas... Need minekud on alati nii optimistlikud, täis lootusi ja kummalist erutust; tulekud on viimastel aastatel aga ikka kuidagi väsinud, vaiksed ja vaoshoitud, isegi kui saak suureks kujuneb. Vanadus tuleb, vist.

Kuidas ma Vernier seadmega tuttavaks sain

2010-08-15T03:35:00.000-07:00

Koerust lahkudes jäi kuidagi kurb tunne sisse, värvimine pooleli ja eks oleks tahtnud ka veel mõne korra järvel käia, mis sellest, et ilmad jälle kuumad ja kalal suu lukus. Aga eks asi ole ka selles, et tegu on ikkagi koduga juba. Isa ütles ühel õhtul midagi sellist, et "küll on hea istuda oma kodu õue peal suveõhtul". Kirjutan alla. Rakke-Väike-Maarja teed mööda sõites nägin bussiaknast tormikahjusid ja kohati oli pilt ikkagi väga masendav. Mõnes kohas oli metsas pooltest puudest ainult 3-4 meetrised tüükad järel. Kadrina kandis oli kõik puhas ja kena, kiriku torn ka endiselt püsti.

Nüüd viimase aja tähelepanuväärseimast ostust. Tõin Tartust kaasa ühe albumi, mida juba ammu olin osta tahtnud - vokaal-instrumentaal ansambel Regatt. Laulavad eesti keeles 80ndate alguse hitte, mis peamiselt Jaak Joala, aga ka teiste poolt kuumaks lauldud. Päris lahe, rokilik ja pingevaba esitus.

Mõni sõna Vernier koolitusest, mis toimus siis neljapäeval-reedel Väimelas. Kuulsat seadet ennast ma ei olnud enne näinud, kuigi ega päris kindel ei saa olla. See aparaat, millega me 1998. aasta suvel komplekspraksis Ain Kulli juhendamisel oma näitajaid mõõtsime (Aimar lõhkus veel mingi ilgelt kalli otsiku ära, ma mäletan), võis ka vabalt Vernier olla. Igatahes koolitus valmistas pisukese pettumuse - õhtune saun jäi ju ära - saun remondis!, lisaks oleks korraldus võinud mõne koha pealt ladusam olla. Füüsikud alustasid oma õhtust etteastet suure hilinemisega, auditooriumis oleks võinud kasutada mikrofoni jne. Üldiselt kasulik vidin see Vernier LabQuest muidugi, põhiküsimuseks jääb siiski, mida sellega peale hakata, et õpilastel igav ei hakkaks, eriti kui neid seadmeid on klassi peale ainult üks. Igal juhul teise päeva hommikul hakkasin kohe Kadrina poole sõitma, loodetavasti millesti väga vapustavast ilma ei jäänud. Kuuldavasti pidi teise päeva teemaks olema integreeritud projektid. See integreerimine saab kooliaasta sees kindlasti väga raske olema, igaüks - bioloog, geograaf, füüsik, keemik - istub ikkagi tugevalt oma mätta otsas. Kasvõi kui vaadata seda õhinat, millega bioloogid Siret Pungaga eesotsas seal mingit valgete õitega ilupõõsast uudistasid... Geograafid jalutaks sealt kaarega mööda ja füüsikud vist ei paneks taime üldse tähele, neile olulised mingid gaasid, Geigeri loendurid, magnetid ja asjad.

Aga jah, sel nädalal siis Triinu siin, mis puhul sai ka veidi kapitaalsemalt süüa tehtud (kukeseenekaste!) ja vein avatud. Järgmisel nädalal ma ei teagi, mis saab, ilmselt Koeru tagasi. Loodame, et läheb pisut jahedamaks. See kleepiv tunne hakkab pisut tüütama.

Öine vahtkond

2010-08-09T10:56:00.000-07:00

Meie Emajõe retke peamiseks märksõnaks oli muidugi kuulus äikesetorm, mis tabas meid täpselt Rekus jõe äärde jõudes ja mille me autos kenasti ära ootasime. Muidu oli käik igati tavaline. Seda, mis toimub Emajõe metsikutel kallastel siis, kui pimedus maad võtab, peab vist ikkagi igaüks ise kogema. Seda ebamugavust. Seda häälekat vaikust. Vaikseks jääb kõik ainult inimtegevuse mõistes, aga muidu on just pimedus jõe ääres kõige lärmakam aeg: jões mulksub, plärtsub ja pladiseb kümneid kalu ja linde (loomi?), põõsas krabiseb aeg-ajalt miski ja luha tagant võsast kostub mitu korda kahtlast raginat (kindlasti karu, mõtlen, kui taskulambi valgusvihu kartlikult selja taha suunan). Ja siis oled seal keskel sina oma vettinud riiete ja õngereaga, ootamas imet (angerja võttu). Sel korral jättis öö meid siiski saagita, küll aga õnnestus mul hommikul kella kuue paiku sügavikust välja meelitada kaks säinapõrsast. Isa sai jälle grandioosselt üle püütud. Karistuseks mulle muidugi kalade puhastamine (säina liha on kena roosakas ja soomused tulevad hästi lahti, pidid rahakoti vahel õnne ka tooma). Nüüd tuttu, sest unevõlg on määratu.

(R)evolutsioon ahvenapüügis

2010-08-08T01:09:00.000-07:00

Neljapäev, 5. august aastal 2010 jääb minu kalamehemällu vist küll igaveseks kuldsete tähtedega. Asi pole mitte suve kohta erakordses 15 ahvenas, mis ma Väinjärvest välja tõmbasin, küll aga püügiviisis. Ma pole kunagi mingi eriline landipede olnud, aga selline võtmine, mis mulle sel pärastlõunal osaks langes (neli kala esimese kuue heitega!), võib mind kardetavasti sundida orientatsiooni muutma. Ja veel, tunnustan mehi, kes disainisid selle imelise voobleri, mida nüüd kõik Väinjärve ahvenad armastavad.

Unistus suurest emotsioonist

2010-08-08T00:50:00.000-07:00

Peaksin veel kindlasti kirjutama oma juulikuisest youtube-avastusest, Mark Ashley'st. Tegu on 1973 sündinud lauljaga, kelle hääl on väga sarnane Thomas Andersi omale. 13aastase Ashley avastas produtsent Steffen Ehrhardt ühest saksa diskoteegist, kus ta laulis Modern Talkingu laule. Seni teadsin ainult tema suurimat hitti "Dream of Great Emotion", aga ka teised lood, näiteks "Mareen", "Love is like the sea" ja "King of Roses" on väga head. Parimate päevade südamesoe disko ehk siis puhas armastus. Ühesõnaga, Ashley on kõva. Mida ta ka tümaka taustaks ei laulaks, ikka on kuidagi kena ja armas. Midagi Jaan Tätte laadset.

Crazy Summer vol 2

2010-08-08T00:22:00.000-07:00

Küll on alles palavaks läinud. Käed higistavad nii, et ei saa isegi konksu tamiili külge siduda. Ega see hästi lõpe. See väsimatult kloppiv hardstyle tantsuüritus, mis eile Vändra pargis kella neljani kestis, oli otsekui ahastav reaktsioon kõigele sellele. Aga olgu, las noorus kargab pealegi oma kargamised. Nüüd klimatoloogiast, ajaloost, analoogidest. Noh, kui leevendavat tuulekest ei oleks, võiks praegust ilma võrrelda isegi tolle mälestusväärse 1992. aasta augustipäevaga, mil maailma avastava neljateistaastasena Koerus suvitasin ja palavus (just palavus, mitte kuumus) tekitas majas ja aias mingi maailmalõpulaadse seisundi. Kõik tardus ja justkui suri üheks päevaks. Aga nüüd Emajõele kalale. Loodan, et ussidest tuleb välja.