Assuani kompleks

Ega ma muidugi ei planeerinud seda minivaheaga, mis nüüd Vabariigi aastapäeva tõttu tekkis, kalapüügile pühendada. Aga kuidagi kukkus nii välja. Et kui ma neljapäeval Tartusse ehk vennaga Peipsile sõidu maha magasin (loe: kõhklesin ja kahtlesin), siis hüppasin reede hommikul hoopis Vändra bussi peale. Isu kala püüda oli hirmus, aga kala (ikka ahvenat) õnnestus saada ikkagi ainult reede pärastlõunal. Laupäev oli Pärnu jõel täielik pettumus - võisid oma käe hiirehaiguse laadsesse kroonilisse tõppe väristada, tulemust ei mingit.

Ja vähe sellest, kui ma eilsest ülejäänud matõllidega täna sammud täistuisanud Assuani paisu (Kadrina paisjärv kohalikus murdes) poole seadsin, oli tegu juba selgelt arulagedusega. Eilse sula tõttu õnnestus kõik ülesleitud vanad augud kannaga lahti lüüa, aga mida ei olnud, see oli kala. Nukker saatus oli ka (vähemalt esialgu) aegamisi minu kõrvale ilmunud kalameestel. Keegi ei saanud midagi. Mul hakkab juba väike Assuani kompleks tekkima. Siiski, ei saa öelda, et käigust üldse midagi kasu ei olnud. Ühe augu all haakis mu sikusk endale ühe teise mehe tamiili sappa, selle otsas oli aga üllatus - täiesti korralik stinger-tüüpi sikusk, värvikolmik keti otsas ja puha. Värisege Peipsi ahvenad, kui ma sellega kunagi teie juurde peaks jõudma.

Vabariigi aastapäeva vastuvõtu ülekannet jälgisin nii poole silmaga, need ETV otseülekanded on alati nii piinlikud. Lenna esitatud hümni (seda ei peagi nii väga puhtalt laulma, küll aga hingestatult) ja proua Evelini kleidi kiidan heaks, peopaiga osas nõustun aga Heinz Valguga, liiga madal on see Vanemuise kontserdimaja lagi ja kitsad koridorid sellise mastaabiga ürituse jaoks. Oijah, ees ootab ilmselt selle õppeaasta kõige olulisem kuu minu jaoks. Keerame helid maha, kinnitame seinale Nike`i jalatsireklaami tunnuslause ja hakkame minema.

From Blogger Pictures

From Blogger Pictures

I'll show you where the ocean is

Viimasel ajal on meie näidendi taustamuusika huvides kõvasti räppi kuulatud. Oh sa jumal. Kümned youtube´i videote vaatamised, enamasti pettununa. Mina kui suur diskofänn tunnen ennast enamasti piinatuna. Aga midagi siiski leidus: minust on saanud Dr Dre fänn, kõik teised vana kooli räpparid tunduvad tema kõrval lahjade amatööridena. Doktor teab, mis teeb, ja see enesekindlus veenab.

Sissekande pealkirigi tuli tema loo sõnadest. See tähendab tegelikult räpparite ähvardust oma vastasele: "Ma tapan su ja heidan su keha ookeani". Mulle geograafina aga on see fraas eriliselt tähenduslik. Ookean? Sa tahad teada ja ma näitan sulle. Pane kaardikepi ots vastu Vaikset ookeani, palun. Ideaal?

Rahulikku valentiniaega teile. Või siis suusatamise aega. Igatehes meil Kadrinas on sel nädalal kavas katkematu suusatamine. Ootame streiki ja suuname sinna kõik oma vahendid. Tulen kohale ja istun oma tööpostil, sest stregi ajal koju jääda ei tohi. Loodan, et töötoa kohvimasin ikka töötab?

Kringli lohistamise jälg valgel lumel

Just täpselt nii nagu Sky Plusil ja Uuno Raadiol, oli ka minul oma sünnipäevanädal. See algas Koerus 21.01 (õigel päeval), kus üle pikkade aastate sai sünnipäevahommik vastu võetud pereringis, varem tuli seda päris sageli ette. Meeldis, et kõik olid hommikul sündsalt tagasihoidlikud, ei tulnud laulu, tordi ja lilledega magajat ehmatama. Ja muidugi meeldis mulle ka sünnipäeva jätk - avalöök jääaluses püügis legendaarsel Väinjärvel. Ega keegi lõpuks minu saaki ületada suutnudki. Loogilise jätkuna pakkusin neljapäeva õhtul Kadrina koju kohale tulnud õpetajatele kalasuppi.

Nädal lõppes eile-üleeile Kadrina-Rakvere-Tallinn liinil. Sai käidud kinos "Rat Kingi" vaatamas, õe juures sünnipäeval/katsikul ja Rakvere slaavipärases söögikohas "12 kuud" seljankaga maiustamas. Õnneks taipasin lasta vennal nädal tagasi juuksed lühemaks lõigata, nii et Kakumäe jäine meretuul vihises neist puhtalt ja kahju tegemata üle.

From Blogger Pictures

From Blogger Pictures

Lasteaed nr 32

Oo! See aastavahetus suures linnas! Ja Peterburi ON suur, näiteks võivad majade küljes olla sellised sildid nagu "Lasteaed nr 32" või "Keskkool nr 19". Pluss veel pikad vahemaad, mis tuleb, nina tatine, maha käia, kui midagi näha tahad. Ei, teatris me ei käinud, isegi muuseumis mitte. Eks vanadus, ei viitsi enam kultuurile ise järele roomata. Ootan, kui see ise minu juurde voolab nagu jõgi. Aastavahetuse hetkel olimegi jõe ääres, nagu ka eelmisel aastal. Ilutulestik jällegi tagasihoidlik, seevastu jõeäärne ise väga kaunis, mitmetes värvides valgustatud (domineerisid sinine ja kollane). Eestlasi oli seekord meie pundis rohkemgi, tooni andsid konsulaadis töötavad naised ja nende sõbrannad. Peakonsul Tiina juures õnnestus aastavahetuse-ööl näha ka Peterburi oludes haruldast telekanalit - ETV-d! Kuna Venemaa on nüüd Eestist kaks tundi ees, võtsime uue aasta vastu, tulime tuppa ja nägime ära "Edekabeli". Kodus passisin veel ka mitu tundi estraadiprogrammi, mida ju nii kaua olin oodanud. Õieti oli tegu raadiojaama AvtoRadio" iga-aastase uusaastakontserdiga, Vene 80-ndatel tuntust kogunud artistid läbisegi välismaistega, kelledest mõned on juba nii halliks ja tudisevaks muutunud (Savage, Fancy, Ricchi e Poveri), et nende püüdlik keksimine laval pani natuke muretsema. Aga vaatasin vapralt show lõpuni ja vahepeal nutsin, nii ilus oli.

Tagasisõit oli kurnavam kui kohalesõit. Sain koha lisabussis, mis oli venelasi pungil täis ("Otsustasime veeta aastavahetuse Tallinnas, et saada osa sealsest muinasjutust! Minu abikaasa Oleg on siin esimest korda!"). Ka Tallinna bussijaam kubises idanaabritest, kes oma kottide otsas midagi ootasid. Aga ka piirivalve ei maga: Narvas otsiti kaks pilusilmset kaasreisijat põhjalikult läbi, bussis käis ka narkokoer, ikkagi Euroopa Liidu välispiir. Nii et läks aega, aga hommikul kella viieks olin ikkagi õnnelikult oma sünnilinnas Tallinnas. Milline rõõm oli kella kuue ajal koos noorte ööklubist tulnud inglastega Vabaduse platsi kioski juures kohvi juua! Ja kui vaikne on linn sel ajal! Kojameeste labidatõmbed kajasid kõrghoonete seintelt vastu. Oleks Tallinna meeleldi uitama jäänudki, aga kell 11.30 läks Rakvere buss.

Loetud raamatuid kogunes vaheaja jooksul lõpuks päris mitu (Anton Nigov "Harjutused", Gabriel Garcia Marquez "Kaksteist kummalist palverändurit", Amelie Nothomb "Armastuse sõda", Leelo Tungal "Neitsi Maarja neli päeva", Anu Samarüütel-Long "Minu London", Manona Paris "Minu Moskva"). Pisut kummaline valik, aga haarasin lihtsalt seda, mis korteris riiulil oli. Venemaa müstilise ajaloo hiigelköidete kallale asumine oleks vist liiast olnud. Mingi kokkuvõte siis. Nigovit (Õnnepalu) olin juba enne lugenud ja ei väsi kiitmast, võimsa mulje jätsid ka Marquezi jutud ja Nothombi "Armastuse sõda". Viimane pakkus laste omavahelise jõhkruse kirjeldamisega muidugi palju äratundmisrõõmu (-kurbust). Tungal oli alguses kuidagi titekas ja mannetu tekst, aga lõpu poole läks lugu täitsa käima ja pakkus mõned päris lahedaid nostalgiahetki (rongid, raudteejaamad, Tartu ja sealsed tudengid). "Minu ..." seeria raamatutest meeldis kirjutamisstiili poolest rohkem Samarüütel (tema mehe DJ Rhythm Doctori pidudel olen ka ise ammustel aegadel, kui house veel moes oli, paar korda käinud, võimas vana!). Sisu poolest oli rohkem elamusi pakkuv muidugi Manona (ja Kristeri) Moskva-saaga. Venemaa oma jubeduses ja ilus. Igatahes on mul nüüd reisihimu pikaks ajaks rahuldatud. Tuleb käed taas pista kodusesse mulda (lumme).

From Blogger Pictures

Tallinn-Piiter-Vladivostok

Pealtnäha täielik deja vu: mina taas nukralt mööda pimedat ja augulist maanteed Peterburi poole loksumas, ikka kollases bussis, ikka üksi. Isegi kuupäevad osaliselt klapivad. Tegelikult on muidugi erinevusi palju, kui eelmise aastaga võrdlema hakata. Kõigepealt juba see fakt, et reis on teist korda: paljud asjad ei üllata ega vaimusta enam nii väga. Ilus naispiirivalvur tundus juba iseenesestmõistetavana. Kenderi asemel lugesin sel aastal Õnnepalu "Harjutusi", see lõi algusest peale teise taustsüsteemi kogu kulgemisele. Ja muidugi ilmad: lund eelmise aastaga võrreldes Piiteris praktiliselt polegi, jahust lörtsi tänavatel väga vähe. Kui midagi katustelt kaela sajab, ei ole need kindlasti surmatoovad jääpurikad, pigem pääseb lendu mõni reklaamtahvlike. Lugesin juba netist, kodus on hullumaja, siin nii laastavaid iile ei ole.

Enne suurt reisi toimusid muidugi mitmed jõulupeod, millest peaks ka nagu midagi kirjutama. Käisin keskkooli jõulupeol rahvamajas, vaatasin ära ainult eeskava (näidendid), tantsuks ei jäänud, kuidagi uimane olek oli. Pealegi, see ikka rohkem õpilaste pidu, eriti kui ei ole klassijuhataja. Meelis pärast ütles, et bänd oli hea (vähemalt nime kiidan minagi - Naabri Valve), abiturientidel tasus ilmselt kehalises tantsusamme harjutada. Näidendite puhul oli positiivne, et õpilased tegid oma asja väga julgelt. See näitab, et klass (õpetaja?) oli õiged inimesed lavale lükanud. Sisust mõnel juhul ei saanud mõhkugi aru, aga et enamik esitas näidendit huumori võtmes, siis see ei häirinud väga. Üksikud koomikud vedasid uhkelt välja. Üllatavalt palju oli peol näha vilistlasi. Rõõm näha, et vana kool toob ka kiirel ajal taas kokku. Õpetajate jõululõuna oli nii traditsiooniline, et palju öelda polegi. Hea söök, südamlikud õnnesoovid, mõnusas meeleolus tagasisõit Kadrinasse. Üllatusesinejaks olnud meesansambel oli võib-olla kõige suurem üllatus. Võimsalt panid, näitlejad ikkagi.

Tubane elu siin Bolshaja Monetnajal tiksub vaikses rütmis: vaatame telekast filme (niipalju kui neid veel vaadata saab, varsti matab kõik kanalid enda alla meeletu Vene estraad ja aastavahetuse show), joome teed (kui ma selle joogi käsile võtan, siis vähemalt liitri korraga, ühe tassikesega ei hakka jamama), juba sai kõhtu harjutatud ka kapsa-verivorstiga, käidud on sushit söömas ja Neeva ääres jalutamas (jõgi on jäävaba - kui harjumatu vaatepilt!). Nii see 2012 läheneb. Pealkirjas sisalduvasse Vladivostokki edasi põrutada siiski plaanis pole, seda vägevat linna sai mainitud vaid vanade mälestuste valguses (meeldib üks Andra Teede luuletus, teiseks linna nimi on viimasel ajal millegipärast mitmel pool läbi jooksnud, ja pealegi, nagu isa ütles, ikkagi Venemaa võimsaim Vaikse ookeani sadam). Jääb ootama järgmisi kordi.

Felicita

Mul on kohati tunne, nagu oleks ma 50-60 aastat vana. Küsitakse, kas sa meile jõuluvana teeks, kas sa meile balli printsi ja printsessi valima tuleks? No muidugi mitte! Mul on vaja palju muid asju korda ajada.

Nagu näiteks see Rakvere hambapolikliinikus käik täna. Tuttavad valged koridorid (valge! - oleks meil koolis sellised!), tuttav arstirohu lõhn. Ülimalt sümpaatne vanem naisarst. Teatas mulle konkreetselt, et minu aastavahetus möödub ainult kange alkoholi seltsis. Masendav, samas distsiplineeriv. Ei pea sugugi viha selle asutuse vastu, pigem positiivsed üllatused. Pluss väga meeldiv registratuuri neiu. Ei ühtki nipsakat kommentaari!

Olen avastanud mitmeid vanu lugusid. Enamasti vene bändide repertuaarist, sekka mõningaid itaallasi. Nagu see Al Bano ja Romina Power. Esialgu polekski nagu midagi, aga siis hakkab tulema: Felicita, Ci Sara, Umberto Tozzi lood, kannab nagu täiesti ära kuhugi... Nojah, praegu ei saa endale Itaaliat lubada, paraku. Piirdun Salvesti praekapsa ja kodumaiste kartulitega. Viimase aja eksperimentidest tasub ära mainida Tex-Mex ahjukana, mis osutus pisukeseks pettumuseks - teravust oli, kastet samuti, aga mingit üllatust ei olnud. Õuna-ploomi ahjukana jättis kokkuvõttes parema mulje. Seevastu tuunikalamögin rokkis täiega. Tundub, et minu jaoks on hakkliha ajastu hakanud lõplikult mööda saama.

Tuunikalaõhtu küüslaugu, sibula ja rannakarpidega.

From Blogger Pictures

Nii valmistutakse uueks koolipäevaks - ei mingit võimalust magama minna!

From Blogger Pictures

Nagu näha, on Kolkja küla sibulavanikust detsembriks alles jäänud ainult roots. Tuleval suvel jälle Peipsi äärde. Sibul on kõva.

From Blogger Pictures

Esimese lume usk

Hirmus ammu pole midagi kirjutanud. Piinlikult ammu, ehkki ma tean endiselt, et see blogi mul on. Istub seal kuskil liikuvate elektronide toel ja ootab. Aga eks ole sel vaikusel ka objektiivsed põhjused. Koolis on toimunud sel õppeaastal totaalne reform, reformatsioon ma ütleks. Põhilised märksõnad muidugi trimestrite süsteem ja e-kool. Niisiis jõudiski kätte üks selline novembrilõpu päev, mil ma viisin viimased pudelid taarasse ning ostsin saadud raha eest ühe punase pastaka. Ja siis kirjutasin selle pastaka õpilaste töid parandades kahe päevaga praktiliselt tühjaks. Või noh, mis päevaga, pigem ööga ikka.

Mis e-kooli puutub, siis sellel on nii voorusi kui puudusi, aga pastakaga sinisesse klassipäevikusse märkimine oli siiski kuidagi armsam. Suhe aruandlusega isiklikum. Hinde kirjutamine peegeldas enesetunnet, vahel käsi värises pisut, nagu annaks dokumendile allkirja. Pealegi, paberpäevik kadus mõnikord ära, ja isegi siis, kui see juhtus lõpuks sinu isikliku ainekabineti kultuurkihis paberite all olema, tekitas see koolis mõnusat elevust. E-kool on masendavalt suur nagu internet, ta ei saa kunagi otsa.

Meie näidend areneb pikkade sammudega, ehkki mulle tundub, et mõnikord areneme me nende pikkade sammudega hoopis vales suunas. Abistamas ja nõu andmas on nüüdseks käinud ka Ülle Lichtfeldt ja tema abikaasa Indrek Saar. Lahe oli suuri meistreid rääkimas ja tegutsemas jälgida, eriti Üllet, kes hüppas ja kargas proovis, nii et tüdrukud ei suutnud temaga sammu pidada, lõhkus isegi oma saapaklambrid ära suures ettenäitamistuhinas. Lõpuks aga muutis kogu saadud kogemus ees seisva ülesande veel keerulisemaks, teekonna eesmärgini pikemaks. Jah, ega see proovimine ja parandamine lõpe. Tuleb lihtsalt ühel hetkel asi lukku panna ja ära teha. Praeguse seisuga vist kuskil märtsi alguses, eks paistab.

Nädalavahetusel toimunud geograafide valge repsi kohta oleks ehk kõige õigem lühidalt öelda kursaõe Viivika sõnadega: "Olen õnnelik, et meil on nii lahe kursus!". Ühinen tema mõttega sada protsenti. Oli vist üldse üks esimesi aastaid, kui nn suur pidu (seekord Sakala korbis) jäi eelkogunemisele Sangla tänaval alla, ei olnud mitte selle finaaliks, vaid pelgalt järellainetuseks. Igatahes üks väga traditsiooniline üritus, mida kunagi ei taha vahele jätta.

Minu käest on õpilased täna ja eile mitu korda küsinud, kas see sadanud lumi jääb maha, millal see lumesadu otsa saab, miks ta vahepeal maaga paralleelselt ja ülespoole sajab jne. See huvi ja vaimustus tõestab, et eestlased on natuke lume usku. Eelpool nimetatud küsimustele vastamiseks tuleb aga sellel tasasel maalapil natukene elada. Kõrvad ja silmad lahti.